Valitsuses on kindel üksmeel – õigeid otsuseid saab teha üksnes uuringutest ja faktidest lähtuvalt. Kõlab justkui lihtne eesmärk, kui vaid jõutaks kokkuleppele, millised faktid ja millised uuringud võib aluseks võtta. Kui end dramaatiliselt väljendada, tuleb tsiteerida Marcus Aureliust: „Kõik, mida me näeme, pole mitte tõde, vaid vaatenurk.”

Igapäevastes poliitikat ja äri puudutavates otsustes ei pea nii filosoofiliseks minema. Tuleb vaid fakte usaldusväärsetest allikatest kontrollida ning uuringute kvaliteeti jälgida, eriti kui tegemist on oluliste otsustega. Kõrvaltvaatajale aga näib, et tavapärane praktika on alustada oma otsuse õigustamist sõnadega „uuringud kinnitavad…“ ning loota, et kilp peab sõnasõja nooltele vastu. Kahjuks selline (vahel ka pahaaimamatu) manipulatsioon lähebki läbi, sest sõna „uuringud“ on võrdsustunud tähendusega „tõestatud“.

Olukord muutub totraks siis, kui osapooled kasutavad sama taktikat – mõlema poole uuringud tõestavad üksteise võidu erinevaid seisukohti. Kui üks minister kinnitab, et tema plaani toetab grupp maailmatasemel tunnustatud teadlasi, ning teine minister lükkab plaani tagasi selgitusega, et tõestust pole piisavalt, tuleb mõlema poole toetajatel näole imestust väljendav muie. Paratamatult tekib küsimus, mis on piisav tõestus ning kas huvide konflikti puhul on võimalik tõde ühtmoodi näha? Aus vastus on, et ei ole.

E-valimised – kas võltsing?

Tellija otsib uuringu tulemustest tõde. Kui tuua ülaltoodud joonisele uuringumaailma paralleel, siis selleks, et tõde teada saada, ei tohi teha poolikut või puudulikku uuringut. Tavakodaniku jaoks on uuringukvaliteedi kiirnäitaja valimi suurus. Uuringu kahtluse alla seadmiseks küsitakse, kas 500, 1000 või 2000 küsitletut on ikka piisav arv miljoni arvamuse esindamiseks? Tegelikkuses on kõige levinum viga uuringu läbiviimisel hoopis ebaesindusliku valimi kasutamine.

Võtame näiteks e-hääletamise. E-valimistel osalejate (176 491 hääletajat) proportsioon kogu valijaskonnast on suur, mistõttu tehakse ekslik eeldus, justkui peaksid e-hääletuse tulemused ennustama valimiste lõpptulemust. Siiski on nihe suur, eriti nt Keskerakonna puhul. Samas uuring, kus küsitletakse ainult 1000 inimest enne valimisi, annab võrdlemisi täpse tulemuse. Kuidas nii? Kas e-hääletamise tulemused on võltsitud?

Julgen kinnitada, et mitte. E-hääletajate osakaal on kogu valijaskonnast küll suur, kuid ebaesinduslik, eelkõige rahvuse ja erakondliku eelistuse osas. TNS Emori valimistejärgse uuringu kohaselt oli elektrooniliselt hääletanute hulgas mitte-eestlasi 6%, samas kui kõikide valimas käinute hulgas oli mitte-eestlaste osakaal ligikaudu 20% ehk üle 3 korra suurem. Keskerakonna toetus mitte-eestlaste hulgas on ligikaudu 80%. Kui soovitada oma erakonna valijatel e-valimisi vältida, ei tasu ka imestada, kui valijad seda soovitust kuulda võtavad.

Maailm, see olen mina ja minu sõbrad?!

Valimi suurusest olulisem on see, milline on valimi koosseis – kes need inimesed on, keda on uuringu jaoks küsitletud. Näiteks pidi üks Eesti suurettevõte nördimusega avastama, et uuring, mille valim oli 1000 inimest, sisaldas vastuseid vaid seitsmelt vene keelt emakeelena kõnelevalt Eesti elanikult. Seetõttu olid ka uuringu tulemused ebaselged ja ei kajastanud olukorda riigis, mis tähendab, et suur valim ei garanteeri alati korrektsemat tulemust. Kvaliteet peab olema sisuline.

Kuna internetis on uuringuid läbi viia lihtne, on kiusatus igaühel SurveyMonkey vabavaras ankeet valmis kribada ja seda sheerima asuda. Tehakse ekslik eeldus, et sõprade sõprade arvamus Facebookis võiks ühtida laiema elanikkonna omaga – olla sellega proportsioonis. Küsitluse aktiivsel levitamisel on võimalik ka kodukootud uuringule saada tõsine valim, 500 või isegi 1000 vastajat. Kui aga kasutatakse n-ö lumepalli meetodit, kus vastajad uuringut ise edasi jagavad, jääb see siiski niši-uuringuks. Näiteks ökotoit on kaupmeeste hinnangul ca 1% kogukäibest, aga „Kahvliahvi kokaraamatu“ fännilehe kaudu uuringut levitades saaksime kindlasti teise tulemuse.

Ühe teise Eesti suurfirma turundusdirektor selgitas mulle: „Niikuinii on kõik uuringud natuke või rohkem vigased, seega on mõistlik osta odavamaid uuringuid.“ Täpne sõnastus on ehk paari aastaga pisut ununenud, aga mõte oli selge – parem ostan odavama uuringu, sest midagi ta ju ikka näitab. See on üsna levinud seisukoht. Uuringuid on otsuste tegemisel tarvis, see on selge. Ei saa üksnes puusalt tulistada. Milleks osta parmesani, kui juustulaadne toode kustutab nälja ja säästab raha? Kuid juustulaadne toode rikub kogu peene pastaroa! Parem serveeri siis juba ilma juustuta.

Kui uuring tellitakse selleks, et teha paremaid otsuseid, aga raha jätkub vaid puuduliku uuringu jaoks, soovitan: parem ära telli uuringut, usalda enda või kogenuma kolleegi-partneri kõhutunnet. See on palju täpsem termomeeter. Pole mõtet tellida uuringut, mis soovitab teha valesid otsuseid.

Igast uuringust saab teha endale sobivaid järeldusi

Kui uuring on korrektselt läbi viidud, faktid kontrollitud, ilmneb veel üks lõks – kuidas andmeid tõlgendada?

Mõni kuu tagasi ilmus kogu maailma ja ka Eesti meedias mitmeid pealkirju stiilis „Peekoni söömine on tervisele sama hull kui suitsetamine!“. (Vaata nt siit.)  Mugavalt just alkoholipoliitika karmistamise debati esimesel laineharjal jätsid artiklid lugejale petliku mulje, et kõik head asjad on ühtmoodi halvad ning varsti keelatakse meil ka vorsti söömine ära.

Algsesse allikasse süvenedes aga selgus, et me peaksime igapäevaselt umbes väiksema põrsa jagu peekonit krõbistama (liialdan muidugi), et vähirisk oluliselt suureneks! Samas kui tubaka kahjulikud mõjud nii suitsetajate kui ka passiivsete suitsetajate tervisele on usaldusväärsete teadustöödega korduvalt kinnitust leidnud. Sarnaste näidete puhul, kus järeldusi üle paisutatakse, on oluline ka kontrollida, kas tegemist on üksiku uuringu või mitme sõltumatu allikaga. Kuigi ka üks põhjalik uuring võib olla kaalukas, on üldiselt laiemahaardelisi järeldusi teha mõistlikum mitmete sõltumatute uuringute pinnalt.

Teise näite võib tuua 23. veebruari Eesti Ekspressist. Pealkiri ja esimene lause artiklist: „40+ naised teevad sama palju aborte kui teismelised: tunamullu tegid 15–19aastased neiud 442 aborti, 40–50aastased naised samal ajal 436.“ Ehk siis kõrvuti on pandud viie aasta jooksul sündinud naised, keda on kokku umbes 29 000,  ning võrreldud neid 11 aasta jooksul sündinud naistega, keda elab Eestis üle 97 000. See on sama, nagu öelda, et brigaad A kaevas sama pika kraavi kui brigaad B, jättes mainimata, et brigaadis A töötab kolm korda vähem mehi.

Suurbritannia suurettevõtete juhid tegid hiljuti ühisavalduse Brexiti vastu. Kohene järeldus sellest oli selge – suurettevõtted toetavad Euroopa Liitu jäämist. ELi vastased tõlgendasid infokildu vastupidiselt – nimelt tõid välja, et 2/3 ettevõtetest ei kirjutanud avaldusele alla.

Kui seda debatti jätkata, siis loomulikult ei tohiks me eeldada, et need 2/3 ettevõtetest oleksid Brexiti poolt, neil võib olla muid põhjuseid ühisavaldusest välja jäämiseks või on nad lihtsalt erapooletud. Aga huvitav on siiski see, et üht ja sama infot saab erinevalt, lausa vastupidiselt tõlgendada, olenevalt omaenda vaatenurgast. Kuid kumb vaatenurk on tõde? Või sõltub tõde vaatenurgast?

Inimesed soovivad enda ümber tajuda sujuvat ja loogilist maailma. Me konstrueerime sillakesi infokildude vahele, et see jutustaks meile arusaadava loo. Kuna me oleme kõik mõnevõrra kallutatud, oma kogemuste ja eelistuste osas erinevad, on loomulikult kõik lood oma jutustaja nägu.

Kogemus ütleb täpselt, mis õige on

Kindlasti on intuitsioon alahinnatud. Tegemist ei ole nõidusliku ilmutisega, vaid alateadvusesse settinud teadmiste ja kogemustega, mida lihtsalt ei osata täpselt ja teadlikult sõnastada, kuid mida me siiski tajume ja tunnetame olevat tõsi. Oskuslikul kasutamisel on intuitsioon kindlasti parem allikas otsuste tegemiseks kui puudulik uuring.

Kummalisel moel eeldab ka uuringutulemuste tõlgendamine väga head kõhutunnet. Andmete taha näeb ainult siis, kui on kogemus. Seega, isegi kui uuringutest selgub tõde, ei pruugi see olla üheselt lahti mõtestatud.

Tsiteerides poliitikuid ja äriinimesi, kes pole uuringu tulemustega rahul olnud: uuringus ei peitu lõplik tõde! Loomulikult pole uuring lõplik tõde – tulevik on ju ebakindel, maailm on pidevalt muutuv. Ja mis veel olulisem, seda muutumist on võimalik mõjutada.

Reitingut on võimalik tõsta, tarbimist on võimalik vähendada. Aga mitte uuringuga. Uuring ei ole otsus, uuring on sisend. Uuring näitab suunda või võimalikke suundi, aga ainult omanik, poliitik või otsustaja on see, kes selle õige suuna (lõpliku tõe?) peab meie jaoks valima. Uurige hoolega, aga ärge seejuures otsustamist unustage!

Avaldatud Postimehes 1.05.2016.