„Eestis võib heroiini osta kioskitest“ ja „Balti riikide presidendid vihastasid telefonikõnes Trumpi sedavõrd, et ta käskis neil vait jääda ning katkestas kõne“. Mis on ühist neil kahel uudisel? Need mõlemad on väljamõeldis. Tahtlik soov levitada väärinfot.

Termin fake news ehk libauudised on viimase aastaga saavutanud järjest suurema kõlapinna. Kriitikud süüdistavad koguni USA presidendivalimiste kallutamises nn Vene trollivabrikuid, mis levitavad fiktiivsete sotsiaalmeedia kontode kaudu väärinfot usaldusväärsete uudiste pähe. Globaliseeruvas ning laia internetikasutusega maailmas on risk valeuudistega kokku puutuda suurem kui eales varem.

Kohaliku meedia usaldamise poolest paistavad Eesti elanikud Euroopa Liidus silma keskmisest kõrgema usaldusega meedia suhtes – seda näitavad Eurobaromeetri 2018. aasta novembris läbi viidud uuringu tulemused. Tõenäoliselt mõjutab suurem kindlustunne ka valeuudiste märkamist: sama uuringu järgi on Eesti elanike hulgas kõige vähem neid, kes arvavad, et nad puutuvad tihti kokku libauudistega.

Siin tekib küsimus, mida eestlased valeuudisteks peavad? Definitsioon ütleb, et valeuudisteks on tõele mitte vastav informatsioon. Selle alla kuulub ka desinformatsioon, mis levib sotsiaalmeedia kanalites ning leiab oma tee laiematesse suhtlusringkondadesse, mõjutades üldsuse arvamust. Kahjutegemise võimalusi on palju: infosõjaga terroriseeritakse üksikinimesi, mõjutatakse valimisi ning õhutatakse rahutusi. Mõeldes valeuudiste laiemale tähendusele, mitte vaid valeartiklite tootmisele, siis kas tõesti on meist vaid ligi pooled nendega hiljuti või tihedalt kokku puutunud?

Sinise Äratuse trollid

Eesti meediamaastikul meenuvad ainuüksi selle aasta piires kohe mõned vääruudiste levitamise juhtumid. Näiteks noortekogu Sinine Äratus trollimine nii sotsiaalmeedias kui ka online meediaväljaannetes või siis reformierakondlaste ja vabaerakondlaste poolt edasi jagatud piltuudis, justkui oleks Kohtla-Järve linnavalitsuse ees lehvinud Vene lipp seoses ministri külaskäiguga. Tegelik põhjus oli aga midagi muud – isegi kui see ei olnud tahtlik valeinfo levitamine, oli see sellegipoolest vastutustundetu ning kontrollimata asjaoludega seotud informatsioon levis väga kiiresti.

Eesti Päevalehele andis noortekogu trollimise teemaga seoses kommentaare Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht Dimitri Teperik, kes lausus, et nüüd on aeg nii erakondadel kui ka Eesti ühiskonnal väljendada, kas me tolereerime taolist käitumist. Tagantjärele vaadates jääb mulje, et meie üldine sõnum on „jah, tolereerime“. Ega midagi otseselt ju ette ei ole võetud. Kas see ongi normaalsus, mille poole me liigume?

Ma ei soovi võtta sihikule konkreetseid isikuid või erakondasid, sest tõesti – on kindlasti ka teisi, kes on veebi teel manipulatsiooni kasutanud ning kes saab väita, et ka seda just toimunud valimisperioodi ajal ei tehtud?

Parteide „uudisteportaalid“

Minu mure on, kuidas edasi? Kes vastutab, et Eestis ei tekiks infosõda, või on see juba toimumas?

Kui väljaannetel on inimesed, kes kontrollivad arvamuslugude tausta ja autoreid, siis kindlasti muudavad sellised juhtumid neid enamgi kriitilisemaks ning tähelepanelikumaks. Murekohaks on siiski erinevad kommentaariumid ja Facebooki postitused, kuna seal ei ole taolist kontrolli selle üle, kas levitatav on tõene või väär või kui tegu on arvamusega, kas see on edastatud kontrollitavatele faktidele toetudes ja selgelt arvamuslikul viisil.

Muret tekitavad ka osade erakondade veebilehed, mis esitlevad end uudistesaidina, ent tegelikult on kõlakambriks erakonna agendasse uskumise süvendamiseks nende hulgas, kes lehele satuvad – eriti juhul, kui leheküljel ei ole kohe näha erakonna sümboolikat, vaid selle info leiab kusagilt lehekülje alt paremast nurgast.

Kuna tähelepanu alla on teema kerkinud just viimaste aastate jooksul, siis on veel ilmselt paika loksumata see, mis on eetiline ja vastuvõetav ning mis ei tohiks olla uudiste või tõese teabe alla liigitatud. Tekib nõiaring, milles erinevad alternatiivsed tõed levivad kui kulutuli ning seeläbi polariseerivad Eesti ühiskonda, tekitades ebakindlust ja viha.

Masin jääks vahele

Kuid minu eesmärk ei ole hirmutada ning meil on ka kerge kaitsetekk seoses Eesti väiksusega. Nimelt, kõik teavad kõiki, meedia allub kriitilisele kontrollile. Teiseks, meie keelt räägib niivõrd väike osa maailmast, et eesti keeles masinatega valeuudiste genereerimine oleks tõenäoliselt üsna kergelt tuvastatav. Seejuures on siiski meie endi ümber neid, kes soovivad oma arusaamasid teistele külge pookida, jättes seda tehes kõrvale demokraatia ja inimliku eetilisuse põhimõtted.

Ükski uudistevoog, kommentaarium ega veebileht ei ole kaitstud pahatahtlike inimeste ja isegi ettevõtete (nn trollivabrikute) eest, kelle eesmärk on kas avalikkuse arvamust mõjutada või raha teenida võltsuudiste ja -väidete levitamisega.

Mul on hea meel tõdeda, et meie riigi president Kersti Kaljulaid mainis ka Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul oma kõnes probleemi tõsidust: internet, mis on täis vägivalda ning libakontode alt paljundatud arvamusi, rebivad meie ühiskonda lõhki.

Hetkel on meie ainus vahetu kaitse teadlik kriitiline mõtlemine ja lugemine. On vajalik teadvustada seda, et meie optimistlik suhtumine ei pruugi olla kooskõlas tegelikkusega. Valeuudiste levik on meid puudutanud juba varem ning kindlasti teeb seda ka tulevikus – seega on väga oluline selleks valmis olla, et hoida ära ühiskonnaga manipuleerimist ning seeläbi meie rahvastiku polariseerumist.

Eesti Päevaleht 31.03.2019