Kui valikuks on suurem heaolu tulevikus või hea elu hetkel, siis valime enamasti viimase – seda olenemata teadmisest, et tulevikuks raha säästmine oleks mõistlik. Miks teeme ebaratsionaalseid otsuseid ja miks säästa nii raske on?

Säästmisotsuste tegemisel mängib olulist rolli asjaolu, et „kohe praegu“ omab inimeste jaoks palju kõrgemat väärtust kui ükskõik mis muu aeg tulevikus. Kui peame valima kahe variandi vahel, millest ühe saame kohe kätte ja teise parema nädala pärast, siis me kipume otsustama kohe kättesaadava variandi kasuks. Sama fenomen on ka üks põhjustest, miks meil on oma pahedest nii raske loobuda – näiteks ka suitsetamise puhul on hetkemõnu tundmine palju suurema väärtusega kui hea tervis tulevikus.

Inimeste kalduvust eelistada hetkel saadavat rahuldust võimendab omakorda ka tuleviku ebakindlus. Nimelt kipuvad inimesed loomu poolest olema liiga optimistlikud ja ülehindama võimalusi, et nendega juhtub midagi erakordselt head (näiteks suur lotovõit), ning alahindama halbade asjade juhtumise tõenäosust (näiteks ootamatu haiguse tagajärjel töövõimetuks muutumine).

Teisalt suurendab kokkuhoidmise ebapopulaarsust ka asjaolu, et inimesed kalduvad säästmist raamistama kui kaotust. Kui palgast iga kuu teatud summa hoiusesse suunata, siis hetkeemotsioon ei ole positiivne, vaid pigem näib, justkui oleks raha kaotatud. Kaotust kardavad inimesed aga rohkem kui hindavad naudingut sama suurest võidust.

Kuidas inimesi rohkem säästma panna?

Käitumisteaduste uuringud on viidanud nii mõnelegi nipile, kuidas säästmise tõenäosust suurendada. Ameerikas Utah’ ülikooli teadlaste hiljutine uuring näitas, et inimesed säästavad rohkem raha siis, kui neil on mitme arvelduskonto asemel üks. Nimelt lisab mitme konto omamine rohkem ähmasust rahaliste otsuste tegemisse ja võimaldab inimestel oma ostude õigustamiseks kergemini erinevaid põhjendusi leiutada. Üks konto aga näitab selgelt, kui palju raha ostude peale on kulunud. Sama kehtib ka snäkkide söömise puhul – kipume rohkem sööma olukorras, kus kartulikrõpsud on mitmes väikeses pakis. Samas kui krõpsud on ühes suures pakis, siis on ülevaade tarbitud kogusest selgem ja kergem piiri pidada.

Enesekontrolli puudus on inimeste jaoks üldiselt probleemiks praegusel hetkel, mitte tulevikus. Sama põhimõte, mille kohaselt on tuleviku suhtes lihtsam ratsionaalseid otsuseid teha (tuttavad kulunud lubadused: homme teen trenni, homme olen korralik, homme hakkan raha säästma), on aluseks ühele päris nutikale säästmise suurendamise lahendusele. Käitumisteadlaste Richard Thaleri ja Shlomo Benartzi välja pakutud kava kohaselt seovad töötajad end plaaniga, kus nende pensionihoiusele mineva summa osakaalu kasv on ajastatud palgatõusuga samale ajale. Sünkroniseerides palgatõusud ja kokkuhoidude suurenemised, ei näe töötajad kunagi, et nende palk väheneks, ja säästudesse suunatud raha ei tõlgendata kaotusena. Taolise plaani elluviimine nõuab aga head koostööd tööandja ja töötaja vahel ning kõikide elualade puhul tõenäoliselt rakendatav ei ole, kuid siiani on esimesed katsetused praktikas näidanud positiivseid tulemusi.

Vaikimisi valikute abi

Üks vähese säästmise põhjus võib olla selles, et erinevaid panku ja nende pakutavaid pensioniplaane on nii palju, et õiget lahendust on keeruline leida. Liiga raske valiku ees seistes kipuvad inimesed otsust aga edasi lükkama või üldse mitte vastu võtma. Neil juhtudel on teretulnud päästerõngaks nn vaikimisi valikute olemasolu, sest neid tõlgendatakse kui soovitusi. Arvutiprogrammide uuenduste allalaadimisel näiteks muudavad vähesed juba etteantud konfiguratsioone ja enamik laeb programmi n-ö automaatselt alla, vajutades ilma pikalt süvenemata lihtsalt „Edasi“ nuppu.

Vaikimisi valikute poole pöördutakse aga ka väga oluliste otsuste tegemisel. Näiteks Taanis ja Austrias on erinevad organidoonoriks liitumise süsteemid – esimeses riigis on doonorina registreerunud umbes 5% elanikkonnast, teises peaaegu 100%. Esimesel juhul on vaikimisi valik sätestatud nii, et kui inimene ise just midagi ette ei võta, siis ta ei ole doonor; teisel juhul on täpselt vastupidi. Mõlemas olukorras on inimesel täpselt sama suur valikuvabadus, aga otsused on drastiliselt erinevad. Ka pensionieaks säästmise juures on võimalik sama põhimõtet rakendada ja hästi läbimõeldud pensioniplaanide vaikimisi valikute abil inimeste säästmiskäitumist muuta.

Lõpetuseks üks huvitav leid Yale’i ülikooli majandusteadlase Keith Cheni poolt mullu avaldatud uuringust, mis kinnitas keelte ja majandusliku käitumise vahelist seost. Nimelt keeled, mis grammatiliselt eristavad olevikku ja tulevikku (nagu inglise keel: I am versus I will), ei soodusta tulevikule orienteeritud käitumist. Samas kui inimesed, kelle keel vastupidiselt just lubab olevikus ja tulevikus rääkida sarnaselt (nagu eesti keel), on keskmiselt tervislikemate eluviisidega – ei suitseta nii tihti ja on paremas kehalises vormis. Aga mis kõige tähtsam – muuhulgas ka säästavad rohkem raha! Seega võiks arvata, et eestlastel on meie keele poolt loodud head eeldused raha säästmiseks. Samas – äkki ikkagi alustaks sellega homme?

Avaldatud Eesti Päevalehes 21.02.2014.