Õppimine on moes: 55% Eesti elanikest soovib lähiaastatel end haridusalaselt täiendada
30.06.2022
30.06.2022
Kantar Emori värskest uuringust selgub, et 55% Eesti 25–65-aastastest elanikest soovib järgneva kolme aasta jooksul mõnel koolitusel osaleda või end haridusalaselt täiendada, 35% neist juba järgneva aasta jooksul.
Kõige enam soovitakse end täiendada tööalaselt praegusel töökohal (61%), enesearenguks (49%) või mõne huvialaga tegelemiseks (30%).
Koolitusvaldkondadest on populaarseimad isikuareng, keeled ning IT ja kommunikatsioon, samuti äri- ja haldusoskused. Üldoskustest soovitakse end koolitada enesejuhtimise, võõrkeelte ning IT teemal.
Kantar Emori uuringueksperdi Anna Karolini sõnul huvitavad inimesi koolitusteemadest kõige enam erinevad juhtimis- ja psühholoogia teemad: protsesside, meeskonna, finantside jms juhtimine, samuti vaimse tervise hoidmine. Muust rahvusest elanikud soovivad kõige rohkem õppida keeli – eesti ja inglise keelt.
Inimeste keskmine koolituseelarve aastas on Karolini sõnul kuni 200 eurot, paljud on valmis investeerima ka kuni 400–600 eurot aastas.
Uuringus kaardistati ka eestimaalaste teadlikkust uuest õpivõimalusest – mikrokvalifikatsioonidest (ehk mikrokraadidest, nanokraadidest). Mikrokraadiprogrammidest on kuulnud 22% inimestest, eriti noored ja tartlased. Esmamulje on üldjoontes positiivne. Mikrokraadide väärtust näevad eestimaalased peamiselt erialaste oskuste värskendamises või uute tööoskuste omandamises. Kui inimestele antaks valida mikrokraadiõppe või täienduskoolituse vahel, siis suurem osa valiks esimese (20% vs. 11%), kuigi see sõltub ka täpsetest asjaoludest (59%), näiteks koolitusteemast.
Mikrokraadiprogramme pakuvad ülikoolid, kandideerimise tähtajad sügissemestriks on augustis.
Koolitusi ja mikrokvalifikatsioone puudutav uuring viidi läbi 25–65-aastaste Eesti elanike seas kahes laines: elanike uuring viidi läbi perioodil 20.04.–27.04.2022 (valim 792), täpsemaid õpieelistusi kaardistav uuring viidi läbi perioodil 16.05.–02.06.2022 (valim 817).
Juhataja, Kantar Emor
Tihti kipuvad hindajad määrima Y-generatsioonile pähe „unikaalseid“ omadusi, mis on tegelikkuses iseloomustanud noori inimesi läbi aegade. Ent Y-põlvkonnal on võrreldes varasematega ka eripärasid, mis tulenevad mitte mingist sünnipärasest unikaalsusest, vaid keskkonnast, kuhu on sünnitud. Ja keskkond on võrreldes 1990. aastatega vägagi muutunud.