TNS Emori uuringuekspert Aivar Voog kirjutab, et igal erakonnal on oma kindel ja ka suhteliselt juhuslik valijaskond ning suuri muutusi reitingutes tekitavad just ebastabiilsema osa meelemuutused, seejuures on valimispäevale eelnevad kaks nädalat valijate ebastabiilsema osa tähelepanu köitmiseks otsustavad.

Viimastel aastatel pole suuremate erakondade toetajaskonna suurus olnud stabiilne – kord juhib pikalt Keskerakond, nagu see oli veel 2014. aasta alguses, ning siis jälle Reformierakond. Siiski on vaid need kaks erakonda viimase 10 aasta jooksul suutnud hoida liidripositsiooni pikemaajaliselt, teised mitte. Miks erakondade reitingud on olnud kõikuvad ja kuidas võiksid need muutlikud eelistused formeeruda lõplikuks tulemuseks saabuval valimispäeval, seda püüan lähemalt selgitada.

Iga erakonda saab iseloomustada kodanikkonna üldise avatusega ehk sellega, kui suur osa kodanikest oleks üldse nõus nende poolt hääletama. Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal (SDE), Reformierakonnal ning Isamaa ja Res Publica Liidul (IRL) on see näitaja 30 protsendi ligidal, Keskerakonnal natuke üle 20 ning Vabaerakonna ja Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) puhul alla 20 protsendi.

Samas on üldise avatuse näitajad oluliselt suuremad poliitiliselt aktiivsemate kodanike puhul. Nende seas võib kolme esimesena mainitud erakonna maksimaalne avatuse reiting ulatuda 40 protsendini, aga näiteks Keskerakonna puhul on see oluliselt madalamal ehk 30 protsendi taseme lähedal. Peaaegu kõikide suurema toetajaskonnaga erakondade poolehoidjate enamus (70–80 protsendi ulatuses) on avatud hääletama ka mingi muu erakonna poolt.

Erandiks on siin vaid Keskerakond, kelle toetajaskonnast on selgelt vaid alla poole nõus ka mõnd teist erakonda toetama. Ülejäänud erakondadel on suuresti kattuvaid potentsiaalseid valijaid, kelle eelistused roteeruvad üsna suures ulatuses: näiteks täna võib keegi eelistada sotsiaaldemokraate, aga homme juba IRLi. Enamik selliseid roteerumisi tasakaalustavad või kompenseerivad üksteist ning võivad tekitada mulje näilisest stabiilsusest.

Avatus mitmele erakonnale ei pea olema otseselt seotud toetuse stabiilsusega, sest näiteks ka enamik Reformierakonna valijaid on avatud mitmele erakonnale (eelkõige IRLile ja SDE-le). Samas iseloomustab Reformierakonna toetajaid oluliselt suurem stabiilsus oma eelistustes võrreldes IRLi ja SDE toetajatega. TNS Emor uurib alates jaanuarist oma valijate paneelil inimeste eelistuste stabiilsust, näiteks jaanuaris Reformierakonda toetanutest jättis 92 protsenti oma arvamuse samaks ka veebruaris, samas sotside ja IRLi puhul oli see protsent natuke üle 60.

TNS Emori valijate paneeluuring näitas, et üldse oli tulemus sama 75 protsendil juhtudest ehk 25 protsenti esimesele jaanuari küsitlusele vastanutest muutis veebruaris teisel küsitlusel oma eelistust. Selle valimisealiste kodanike ebastabiilse osa ehk 25 protsendi hetkevalik sõltub sellest, milline nende jaoks enam-vähem samaväärsetest erakondadest on jätnud positiivsema mulje vahetult küsitlusele eelnenud perioodil.

Igal erakonnal on oma kindel ja suhteliselt juhuslik valijaskond ning suuri muutusi reitingutes tekitavad just ebastabiilsema osa meelemuutused. Ka Reformierakonnal on ebastabiilse toetajaskonna osa suurus ulatunud peaaegu pooleni – seda siis, kui erakonna reiting on olnud 40 protsendi lähedal ning pärast kõrgseisu on toimunud üsna järsud langused.

Valimispäevale eelnevad kaks nädalat on valijate ebastabiilsema osa tähelepanu köitmiseks otsustavad. See erakond, kes suudab kõige enam juhuslikke valijaid köita, on ka tõenäoline valimiste võitja. Nii juhtus see Euroopa Parlamendi valimiste ajal. Suureks erandiks on siin olnud kohalikud valimised, kus Keskerakonnal on oluline edumaa ning teiste erakondade üsnagi edukad kampaaniad juhusliku massi püüdmiseks pole olnud Keskerakonna edu vähendamiseks piisavad. Üheks ebaedu põhjuseks kohalikel valimistel on «edukate» kampaaniate paljusus ehk killustatus.

TNS Emor tegi 23.–26. veebruaril valijapaneelil uuringu. Valimispäeva eelsele uuringule tuginev prognoos näitab mõned päevad enne valimisi, et tänavused riigikogu valimised võidab Reformierakond. Reformierakonna tõusu aluseks on selle erakonna kunagised toetajad, kes viimasel valimiseelsel nädalal on jällegi liitunud Reformierakonna toetajateringiga ehk otsustanud harjumuspärasema variandi kasuks, kuna teiste alternatiivide atraktiivsus on kadunud.

Reformierakonna viimaste nädalate reklaamimahud on küll olnud natuke väiksemad kui IRLil, kuid need on oluliselt suuremad kui SDE-l. IRLi kampaania ebaefektiivsuse põhjuseks on nende tugev mainekaotus pärast eelmise aasta valitsuskoalitsiooni lagunemist. SDE jätkuvaks probleemiks on kesine väljapaistvus meediakajastustes.

Pärast valimisi võib oodata võitjaerakonna reitingu kasvu veelgi, kuna suur osa juhuslikuma eelistusega valijatest jääb tavaliselt võitja toetajateks ning võimendab sellega võitja edumaad veelgi. Seejärel on oluliseks teguriks uue valitsuskoalitsiooni moodustamise edukus. Suure tõenäosusega ei piisa Reformierakonnal ja SDE-l koalitsiooni jätkamiseks hääli ja vaja on kaasata kedagi kolmandat (välja arvatud siis, kui EKRE ei pääse riigikokku).

Tõenäolised on ka muud valitsuskoalitsiooni variandid. Väiksematel erakondadel tasub tähele panna, et koalitsioone suuremate, väljakujunenud mainekuvandiga ning stabiilsema toetajaskonnaga erakondadega iseloomustab kriitilisematel tulevikuhetkedel niinimetatud suure ja väikese Peetri printsiip – kõigepealt sööb mõni valitsusega seotud skandaal või paljudele ebameeldiv otsus nõrgema erakonna ning alles hiljem, kui üldse, ka tugevama erakonna reitingut.

Uudis on avaldatud Postimehe veebiportaalis 27.02.2015.