Kas me mäletame täna, mida ütles peaminister Jüri Ratas koroonakriisi ajal? Tõenäoliselt mitte, ometi suutis ta eriolukorra juhi staatuse ning meedia toe abil enda usaldusväärsust hüppeliselt kasvatada.

Kindlasti mäletavad aga paljud Mart Helme ütlust, et COVID-19 näol pole tegu millegi muu kui koroonaviiruseks ristitud külmetushaigusega, mille ravimiseks piisab soojadest sokkidest, hanerasvast ja sinepiplaastritest. Ka tema oli üks neist poliitikuist, kes kasvatas Kantar Emori mais läbi viidud uuringu põhjal tublisti enda usaldusväärsust valijate silmis. Niisiis ei ole tegelikult kuigi oluline, mida sa poliitikuna kriisiolukorras teed või räägid, usaldusväärsuse määrab võim, mille eriolukord sinu kätte annab. Üheks peamiseks võimu instrumendiks muutub seejuures meedia, mis tiražeerib tavapärasest palju innukamalt iga sõna, mida sa ütled. Opositsionääride ning teiste kriitikute seisukohad on eriolukorras pigem teisejärgulised ega lähe valijatele kuigivõrd korda.

Mullu pendeldas Ratase usaldusväärsuse näit juunist detsembrini 34 ja 39 protsendi vahemikus, tänavu mais hüppas see aga 49 protsendile. Sama juhtus Mart Helmega, keda usaldas eelmisel aastal alla 20 protsendi, ent tänavu mais 26 protsenti eestimaalastest. Samal ajal hinnati Kersti Kaljulaidi usaldusväärsust mullu stabiilselt 54 protsendi vääriliseks – tema oligi meie usaldusväärseim poliitik – ja tänaseks on sellest alles 43 protsenti. Presidendil puudub kriisiolukorras võim ja nii ongi Eesti usaldusväärseim poliitik täna peaminister, mitte president.

Kasvanud on ka Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa usaldusväärsuse reiting, sellal kui valitsuses osalemisest loobunud Isamaa esimehel Helir-Valdor Seederil on see pigem veidi langenud. Koroonakriisis kõige aktiivsemale isamaalasele Urmas Reinsalule antavat hinnangut seekordne uuring ei mõõtnud, ent võib arvata, et pigem see kerkis, sest ka tema oli pidevalt pildil.

Opositsiooniliidri Kaja Kallase usaldusväärsus kahanes küsitluse kohaselt järk-järgult eelmise aasta juunist (38%) detsembrini välja (34%), jäädes samale tasemele ka tänavu mais. Opositsionäärina polnud Kallasel võimalust kriisiolukorra juhist peaministriga võrdväärselt silma paista. Pidevalt on valijate silmis kasvanud ka keskerakondlasest Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti usaldusväärsus, ent siin on näha muidki tegureid peale koroonaepideemia, mille käigus paistis ta silma pigem karmima lähenemise pooldajana. Mullu septembris oli Kõlvarti usaldusväärsuse näit 31 protsenti, detsembris juba 38 protsenti ja mais 42 protsenti. Seejuures hindavad Kõlvartit lisaks muukeelsetele järjest kõrgemalt ka eestlased.

Tõsi on see, et koroonaepideemia on Eestis hääbumas ja möödunud leebemalt kui mõneski teises riigis, ent selle kontrolli alla saamine kulges tegelikult üsna sarnaselt Soomele, Lätile ja Leedule. Eesti valitsuse tegevus polnud COVID-19 ohjamisel kuidagi neist naabritest edukam. Ka meie riik tegi epideemiaga seoses erinevaid vigu alates ebapiisavast kriisivarust kuni lõunapiirile tekkinud veokite hiigeljärjekorrani välja. Saaremaal puhkes osalt vastutavate ametite süül tõeline epideemia ja kaubanduskeskuste sulgemisest pikemaajaline etteteatamine tekitas rahva tunglemist, mis võis omakorda viirusele hoogu juurde anda. Tuleb tunnistada, et valitsus siiski õppis vigadest suhteliselt kiiresti.

Eesti valitsus ei olnud koroona ohjamisel silmapaistvalt edukas, pigem võiks anda positiivse hinde siin seatud piirangute vastavusele sellele, mis oli mõistlik. Inimeste liikumisvabadust ei piiratud rohkem kui hädapäraselt vajalik. Neis riikides, kus oldi karmimad, ei saavutatud viiruse ohjamisel paremaid tulemusi.

Ehkki me mäletame Ratase kriisiaegsetest väljaütlemisest heal juhul sõnapaari „püsige kodus“, tegi ta õige valiku ja vältis konfliktseid sõnavõtte ning rünnakuid opositsiooni suunal. Vaat et isaliku figuurina mõjus Ratas pigem ühiskonna ühendajana erinevalt Ameerika Ühendriikide presidendist Donald Trumpist, kes on tegelenud valdavalt üksnes enda valijaskonna mobiliseerimisega.

2007. aasta aprillirahutuste järel kerkis Andrus Ansipi ja Reformierakonna populaarsus hüppeliselt eestlaste, ent mitte venelaste hulgas. Eriolukorrad suurendavad toetust juhtidele sõltumata nende erakonnast või ilmavaatest. Paraku kergitas 2008. aasta invasioon Gruusiasse ja 2014. aasta rünnak Ukraina vastu ka Venemaa presidendi Vladimir Putini populaarsust, mis sunnib küsima, mil määral esineb tegelikult Eesti valijate suhe valitsejatesse ida pool nähtavast? Kindlasti on potentsiaalselt ohtlik ka meie poliitiku (ala)teadvusse jõudev signaal, et keerulised olukorrad annavad korraga nii rohkem võimu kui ka populaarsust. Mõnelgi võib tulevikus tekkida sarnaselt Putinile kange tahtmine mitte üksnes suurendada eriolukordade toel enda populaarsust, vaid olukordi vajadusel ka ise tekitada ja/või võimendada. Õnneks on väikeriigis selleks vähem võimalusi. Ometi kehtestas Konstantin Päts 1934. aastal Eestis vapside võimuletuleku vältimiseks samuti ajutise eriolukorra, mis läks sujuvalt üle diktatuuriks ja eneseimetluseks. Me ei peaks arvama, et inimloomus on vahepeal oluliselt muutunud.

Koroona-aegse eriolukorra möödudes võivad 21. sajandi poliitikuil tekkida üsna ebameeldivad ärajäämanähud, sest populaarsus ja ühes sellega ka hinnang usaldusväärsusele nihkub tõenäoliselt tagasi kriiseelse taseme kanti. Töötus kasvab ja majanduse olukord pole kiita. Süvenevaid probleeme klaarib praegune valitsus aga hoogsa riigilaenude võtmisega, mis oli Laari, Partsi, Ansipi ja Rõivase valitsuste jaoks tabuteema. Valijad näivad nüüd laenamise vaikimisi heaks kiitvat ja nii ongi džinn pudelist välja lastud. Intress on madal ja tagasimaksetähtaeg suhteliselt kauges tulevikus. Lisaks tahab valitsus avada inimestele teise pensionisamba varakambrid ja ka see tekitaks ajutise üleriigilise rõõmupuhangu.

Kümne või kahekümne aasta pärast vastab Eesti riigivõla tase igati kõigile Euroopa standarditele ja tõenäoliselt ei mäleta Eesti valija siis enam minevikku, mil räägiti eelarve tasakaalust. Talle ei meenu enam ka ajend, mis andis kunagisele valitsusele põhjuse saata see lõplikult öhe.

Artiklis kasutatud andmed põhinevad Kantar Emori läbi viidud üle-eestilise esindusliku valimiga veebiuuringutel eelmise aasta juunis, septembris, detsembris ning selle aasta maikuus, igas neis küsitleti vähemalt 1100 elanikku vanuses 15-84. Uuringus paluti vastajatel hinnata, keda nad (nimetatud) poliitikutest usaldavad, keda ei usalda ning kelle kohta ei oska arvamust avaldada. Poliitiliste isikute nimekirja kuulusid suuremate erakondade juhid, Riigikogu ja Euroopa valimistel kandideerinud 10 populaarsemat kandidaati, Riigikogu esimees ja Eesti president.

Postimees 15. juuni 2020