Anna Karolin: kes juhib haridusjuhti?
12.05.2024
12.05.2024
Viimastel aastatel oleme kuulnud õigustatult palju muredest, mis seotud Eesti õpetajate palga, töökoormuse ja töötingimustega. Eesti haridus on avalikkuse jaoks üks olulisemaid teemasid, kuna igaüks meist on koolis käinud ja sealsed kogemused on inimeste elu mõjutanud palju ja erinevas suunas.
Küsimus haridusjuhtide juhtimisest ja toetamisest võib esmapilgul tunduda kui n-ö esimese maailma probleem. Juhtide töö puhul on aga üheks tüüpilisemaks ohuks üksi jäämine, sest kellegi töö ei ole juhtida juhti, vaid pea alati olla juhi poolt juhitud. Veel enam, kui juhil on võim ja potentsiaal tema poolt juhitavat oluliselt muuta ja parandada, tuleb juhtide valimisele ja arengu toetamisele tulemuste tagamiseks palju tähelepanu pöörata.
Neid küsimusi ja haridusjuhtide toetamist uurisime Heateo Haridusfondi jaoks Kantar Emori hiljutises uuringus (51 vastajat) haridusjuhtide professionaalse arengu toetamise kohta*. Täpsemalt küsitlesime 45 kohaliku omavalitsuse hariduse valdkonda koordineerivaid ametnikke ehk koolipidaja esindajaid nende tausta, tööülesannete, hoiakute ja haridusjuhtide arengu toetamise kaardistamiseks. Uuringu ettevalmistamiseks vestlesime seitsme koolipidajaga nende tööst pikemalt.
Annan ülevaate uuringu olulisematest tulemustest Eesti (üld)haridusjuhtide juhtimise kohta.
Tavamõistes Eesti koole ja lasteaedu ning nende juhte värbavad, juhivad ja toetavad kohaliku tasandi ametnikud ehk koolipidajad. Uuringule vastanud koolipidajad olid suures enamuses (82 protsenti) magistrikraadiga kas haridus-või sotsiaal-või humanitaarvaldkonna taustaga. 83 protsenti koolipidajatest oli ka varem töötanud haridusega seotud ametikohtadel ning nende tööstaaž selles ametis oli keskmiselt 6,4 aastat.
Enamasti vastutavad haridusteemade eest ühes vallas üks kuni kaks inimest (61 protsenti vastanutest). Üks inimene vastutab keskmiselt 14 haridusasutuse ja juhi eest. Suuremates valdades ja linnades on koole ja lasteaedu ning seega ka koolipidajaid rohkem.
Üle poole (55 protsenti) vastanutest märkis, et vastutavad ka vähemalt ühe lisavaldkonna, kõige sagedamini kultuuri, noorsootöö jne koordineerimise eest, sagedamini väiksemates omavalitsustes. Et haridusvõrgu korrastamise küsimused võivad olla kõige pakilisemad just hõreda asustusega omavalitsustes, võib neil inimestel olla tarvis seada väga karme tööprioriteete. Ajapuudust ja prioriteetsete ülesannete rohkust toodi uuringus välja ka kui kõige olulisemat takistust haridusjuhtide toetamisel.
Kõige sagedamini toetatakse koolidirektoreid igapäevase suhtlemise kaudu, lahendades üles kerkivaid probleeme lumekoristusest hariduslike tugiteenuste puuduseni. Paljudes omavalitsustes toimuvad kord kuus ühise inforuumi loomiseks koosolekud haridusjuhtide või kogu valla allasutustega. Lisaks jagatakse kogemusi ühistel seminaridel, koolitusi võimaldatakse haridusjuhtidele kõige sagedamini kord aastas.
Kooli ja lasteaia juhtidel on rohkem arenguvõimalusi tõenäoliselt suurtes linnades, kus on eraldi toimivad erialased võrgustikud või koolitussüsteemid, samas võib tugi direktorile olla anonüümsem.
Olulisematest juhtimistööriistadest kasutatakse näiteks arenguvestlusi (69 protsenti vastanud omavalitsustest), enamasti viiakse neid läbi kord aastas kas vallavanema, abivallavanema või -linnapea või haridusosakonna juhataja poolt. Uuringu põhjal kasutatakse pigem vähe erinevaid arengu hindamise tööriistu, näiteks arengukava seiret (49 protsenti), 360-kraadi-hindamist (29 protsenti) või arenguplaani hindamist (22 protsenti).
Ühelt poolt on positiivne, et direktoritega tegelevad nii spetsialistid kui ka kohalikud juhtivad töötajad, ent teisalt võib see tähendada, et juhi arengu toetamisel ei ole ühtset visiooni. Vallavalitsuse juhtivtöötajad ei pruugi ka olla haridusvaldkonna eksperdid, mistõttu võib neil olla kogemusi juhtide toetamisega, ent mitte haridusvaldkonnaga. Samuti on nad professionaalse arengu tööriistade pakkumisel eraldiseisev ja nõudlikum sihtrühm.
Lisaks kasutatavatele tööriistadele uurisime ka koolipidajate hoiakuid enda rolli osas. Üldiselt nähti just omavalitsuse ametnikel võrreldes teiste osapooltega kõige suuremat rolli haridusjuhtide arengu toetajana ning 86 protsenti vastanutest nõustus väitega, et koolipidaja peab koolijuhtide professionaalse arengu vajadusi jälgima ja neid võimalusi proaktiivselt pakkuma. Enda vastutuse tajumine on pigem hea märk.
Samal ajal nähti, et koolijuhtide arengut toetatakse praegu vajadus- ja võimaluspõhiselt (“nõustun täielikult” või “pigem nõustun” vastas 92 protsenti vastajatest) ning 61 protsenti koolipidajatest nentis, et nende omavalitsuses ei ole haridusjuhtide toetamiseks selget tegevusplaani ja tegevusi paika pandud. Ligi kaks kolmandikku koolipidajatest arvas, et neile on selge, milliste tegevustega haridusjuhte toetama peaks, ent kolmandik nentis ebaselgust.
Üle poole (57 protsenti) koolipidajatest hindas enda oskusi ja teadmisi haridusjuhtide toetamisel piisavaks, ent 43 protsenti nentis oskustes ja teadmistes puudujääki. Vestlustel koolipidajatega eristati sageli teadmisi haridusjuhtimisest ning oskusi juhi professionaalset arengut toetada. Kui koolipidaja vastas on haridusvaldkonna tippjuht, võib tarvis minna veel võõraid tööriistu. Tulemuste üle arutledes pakkusid mõned koolipidajad ühe lahendusena välja näiteks väljastpoolt coachingu võimaldamist.
Küsisime koolipidajatelt ka nende arvamust võimalike lahenduste osas parema haridusjuhtimise kvaliteedi tagamiseks. Pakutud lahendustest pooldati kõige enam hea tugimaterjali loomist (96 protsenti nõustus kindlasti või pigem) ning eksperttoe pakkumist (sada protsenti).
Üldiselt toetati ka erinevaid regulatiivseid meetmeid, nagu haridusjuhtidele kohustusliku või vabatahtliku atesteerimissüsteemi loomist või arenguvestluste kohustuslikuks muutmist. Samal ajal oli nendele ideedele ka rohkem vastuseisu. Juba olemasolevast haridusjuhi kompetentsimudelist olid kuulnud 82 protsenti koolipidajatest ning suur enamus (81 protsenti) pidas seda kasulikuks.
Vabades vastustes nähti olulisema lahendusena rohkema aja ja ressursside võimaldamist haridusjuhtide toetamiseks (40 protsenti). Ka nähti vajadust süsteemse ja selge tegevusplaani (31 protsenti) ning koolituste (kümme protsenti) järele.
Vestlustes koolipidajatega arvati, et headest konkreetsetest infomaterjalidest oleks kasu, ent sageli motiveerib neid kasutusele võtma just teemaga tegelev koolitus- või kogemuste vahetamise programm. Suurt väärtust nähti ühistes koolitustes nii koolipidajatele kui haridusjuhtidele. Et koolipidajad on juba arengu toetamise teemaga kokku puutunud, rõhutati piisaval tasemel eksperttoe olulisust, st et sooviti õppida teisi tippjuhte toetavatelt osapooltelt.
Uuringu tulemused näitavad, et koolipidajad mõistavad oma rolli haridusjuhtide professionaalse arengu toetamisel. Oma tööaja- ja võimaluste piires pakutakse haridusjuhtidele tuge sageli igapäevase suhtluse ja probleemide lahendamise toe näol, hoitakse juhid ühises inforuumis ja pakutakse võimalusi jagada kogemusi ja aeg-ajalt end täiendada.
Kuigi enamikus omavalitsustes tehakse juhtidega ka arenguvestlusi, on veel puudu süsteemsest ja läbimõeldud arengueesmärkide seadmisest, nende elluviimise koos jälgimisest ja peegeldamisest, samuti mitmekülgsete arengu toetamise tööriistade kasutamisest ja konkreetsetest tegevusplaanidest ja nende elluviimisest.
Mingis mõttes on haridusjuhtide juhid selle uuringu põhjal sarnases positsioonis Eesti õpetajatega, nende tööressursid ja ülesannete ambitsioonikus ei käi kokku. Samal ajal on olukord võrreldes varasemate uuringutega paranenud ning haridusjuhtide arengu toetamisele pööratakse rohkem tähelepanu.
* Uuring oli veebis vastamiseks avatud perioodil 18.12.2023–15.01.2024, vastajaid värvati läbi meililistide üldise uuringukutse ja -lingi abil. Uuringule vastas 51 vastajat 45-st omavalitsusest. Seetõttu analüüsiti KOV põhiseid andmeid valimiga n=45 ja töötajate hoiakuid valimiga n=51.
Allikas: ERRi arvamusportaal 12.04.2024
– Uuring: koolipidajad vajavad suuremat tuge haridusjuhtide arengu toetamisel
Juhtekspert, Kantar Emor
Inimesed hindavad endiselt traditsioonilisi offline-reklaamikanaleid, samas kui turundajad eelistavad online'i. Offline-kanalites ajavad reklaamid inimesi vähem närvi, sest need tulevad nende igapäevaellu rohkem möödaminnes. Seevastu internetis käituvad reklaamid tihtilugu nagu ebaviisakad külalised, kes ei teata oma tulekust ette ja saabuvad kõige ebasobivamal hetkel.