Mullu kevadel pakkus kirjanik Maarja Kangro humoorikas raadiokommentaaris välja mõtte teha kultuuritarbija preemia, mis muu hulgas innustaks kodanikke end mitmekülgselt harima ning eeldaks võimalikult laia ja valdkondlikult mitmekesist kultuuritarbimist. Tegelikult pole sellist preemiat vaja, nagu ka muretsemist iga järgneva põlvkonna üha suurema kultuurilise ükskõiksuse ja ühekülgsuse pärast.

Eestlased, kes alles 180 aastat tagasi said endale perekonnanimed, on Eurobaromeeter Special küsitluse tulemusel Euroopa Liidus ühed usinamad kultuuritarbijad, edestades selles arvestuses teiste hulgas selliseid vanu kultuurrahvaid nagu prantslased, sakslased või itaallased. Naabritest lätlastest ja leedulastest rääkimata. Edetabelite austajatele võib välja tuua, et kultuuritarbimise pingereas olid eestlased 2013. aastal neljandal kohal, ettepoole jäid vaid Rootsi, Taani ja Holland.

Tihti seostatakse kultuuritarbimist jõukuse ja majandusliku heaoluga, kuid seda on lihtne ümber lükata, pannes tähele, et kodanike jõukuse poolest ei ole Eesti Euroopa Liidu riikide hulgas säravalt esimeste hulgas, vaid pigem asume tagasihoidlikult tabeli teises pooles. See aga ei ole takistanud meil olla kultuuritarbimises eesrindlikud. Selgus, et 30% Eesti kodanikest iseloomustab aktiivne kultuuritarbimine, 53% on keskmise kultuuritarbimisega ning 17% vähese kultuuritarbimisega. Euroopa Liidus keskmiselt on aktiivseid kultuuritarbijaid vaid 18% ning koguni 34% on vähese kultuuritarbimisega. Seega erinevalt jõukusest võiks näha eestlaste kõrge kultuuritarbimise taga pigem põlvest põlve edasikanduvaid traditsioone, mille loomisega meie esivanemad püüdlikult tegelesid. Ehk võib põhjust otsida ka külmast põhjamaisest kliimast, mis tundub kultuuritarbimist soosivat – miks muidu oleme samas tabeli otsas põhjamaalastega ja vastandume Lõuna-Euroopa riikidele.

Selleks, et koostada kultuuritarbimise indeks iga riigi kohta, uuriti kodanikelt, mitu korda on nad viimase 12 kuu jooksul vaadanud televisioonist või kuulanud raadiost kultuurisaateid, lugenud raamatut, käinud kinos, külastanud ajaloolisi vaatamisväärsusi, külastanud muuseume või näitusi, käinud kontserdil, külastanud raamatukogu, käinud teatris ja vaadanud balletti / tantsuetendust / ooperit. Seega ei räägi me ainult massikultuurist, vaid ka kõrgkultuuri tarbimisest.

Vaadates indeksi moodustamisel aluseks olnud tegevusi eraldi, on näha, et Eestis käiakse Euroopa keskmisest vähem vaid kinos – kui Euroopas keskmiselt on vähemalt korra viimase 12 kuu jooksul kinos käinud 52% kodanikest, siis Eestis on selleks osakaaluks 46%. Uurides põhjuseid, selgus, et kolmandik kodanikest ei tee seda üldse või ei tee seda tihemini ajapuuduse tõttu, 20% huvipuudusest ja 20% selliste asutuste puudumise või kehva kvaliteedi tõttu. See on ka põhjendatud, sest Eestis asuvad kinod vaid üksikutes linnades ning seetõttu on ligipääs ebaühtlane. Siiski on võrreldes 2007. aastal läbi viidud uuringuga näha, et kinokülastajate hulk on märgatavalt kasvanud, mille taga on ilmselt just uute kinode (nt Solaris, Artis, Cinamon) avamine ning suurenenud konkurentsist tingitud mõningane hindade alanemine vahepealsel perioodil.

Kaardistatud tegevustest tegelevad Eesti kodanikud kõige enam kultuurisaadete vaatamise ja kuulamise (86%) ning raamatute lugemisega (78%). Kultuurisaadete veelgi tihedamat kuulamist/ vaatamist ning raamatute tihedamat lugemist takistab kodanike hinnangul eelkõige ajapuudus. Kui kultuurisaated raadios ja televisioonis on enda kultuurilise harimise tasuta võimalus, siis ka selline raamatute lugejate osakaal näitab selgelt, et kellel on soovi lugeda, see selleks ka võimaluse leiab. Kui pole võimalik osta kalleid raamatuid poest, külastatakse raamatukogu. Kuigi raamatukogu külastamine on võrreldes 2007. aastaga veidi vähenenud, on eestlased raamatukogu külastamise osas siiski märksa usinamad kui eurooplased keskmiselt.

Siiski ei saa öelda ka seda, et eestlased raamatute kõrgetest hindadest tingituna neid vähe ostaksid. Juba enne 2013. aasta jõuluperioodi rõõmustasid Eesti juhtivate raamatukaupluste turundusjuhid raamatumüügi kasvu üle võrreldes 2012. aastaga. Olgu selle põhjuseks siis hea raamatuaasta nagu poed ise põhjendasid, eestlaste raamatulembus või tõepoolest ka suurenenud sissetulekud.

Euroopa keskmisest oluliselt enam on Eesti kodanikud käinud ka kontserdil (54% Eesti ja 35% Euroopa kodanikest) ja teatris (vastavalt 45% ja 28%). Kui kontsertide tihedama külastamise takistusena nähti ajapuuduse kõrval samaväärselt ka kallist hinda, ning võrreldes kriisieelse ajaga on kontsertide külastamine ka kõige enam vähenenud, siis teatris käimise takistusena nähakse hinnast enam just ajapuudust. Kui vaadata, kui kiiresti müüakse läbi suur osa etenduste pileteid, siis võib öelda, et eestlased on selgelt teatrirahvas ning selle kultuuriliigi tarbimine ei näita raugemise märke. Traditsiooni edasikandmist järgmistele põlvedele näitab selgelt ka see, et külastatavuse edetabeli eesotsast võib leida mitmeid laste või kogupere etendusi.

Eelneva põhjal tundub pigem, et kultuuritarbimise mõjutamiseks pole eestlasele vaja ei piitsa ega präänikut, vaid lihtsalt piisavat valikut ja rohkem vaba aega.

Avaldatud Eesti Päevalehes 04.02.2014.