Ei möödu päevagi, kus uudistes ei räägita, kui halvasti meil kõigil läheb. Räägitakse käibelangusest ning kaupmehi tabanud rasketest aegadest. Ometi on esmatarbekaupade käive võrreldes eelmise aastaga jooksevhindades kasvanud 15-16 protsenti ning käibelangus puudutab vaid üksikuid sektoreid, kus aktiivsete ostjatena-tarbijatena tegutseb alla 15 protsendi elanikkonnast.

Suuremate käibelanguse näidetena võib välja tuua kinnisvarasektori, kus tehingute arv 2008. aasta I kvartalis langes võrreldes aastataguse ajaga kolmandiku võrra; uute autode müügi, mis langes 2008. aasta esimesel poolaastal võrreldes 2007. aasta sama perioodiga kümnendiku ning ka ehituskaupade müük on vähenenud 2-3 korda võrreldes eelnevate aastatega. See osa elanikest, kelle ostuvõime juba lubaks ka sellesse tarbimissektorisse siseneda ja käibeid nendes sektorites tõsta, on karmistunud laenutingimuste ja üldise negatiivsete uudiste foonil muutnud ettevaatlikuks ja lükanud oma ostuotsused kaugemasse tulevikku.

Riigi tulud ei ole vähenenud

Ka riigi tasandil ei saa rääkida rahakoti-tulude vähenemisest. Riigieelarve tulud on 2008. aasta esimeses pooles kasvanud ligikaudu kümnendiku võrreldes eelmise aastaga. Probleem on vaid tulude kasvutempo vähenemine, mis nõuab kulude kasvutempo suuremat kontrolli (http://www.fin.ee/?id=79782). Tööpuudus on Eestis endiselt väga madalal tasemel (tööpuudus oli statistikaameti andmeil 2008. aasta I kvartalis 4,2 protsenti), jäädes tunduvalt alla Euroopa Liidu keskmisele (7 protsendi lähedal) ning palgad kasvavad jätkuvalt hoogsalt, isegi hoogsamalt kui hinnad (keskmine brutopalk kasvas 2008. aasta esimeses kvartalis võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 19,5 protsenti, kui tarbijahinnaindeks kasvas samal perioodil 11,1 protsenti). Kas inimesed on ikka nii hirmul ja ebakindlad, nagu seda väidetakse?

Pessimismi näitamine põhjendamatu

Kui vaadata inimeste endi hinnanguid olukorrale, siis ei saa meedias ülesköetud ja kõigile elanikele üldistatud pessimismi pidada põhjendatuks. Mais ja juunis küsitles TNS Emor esinduslikus üle-eestilises uuringus 2029 elanikku vanuses 15-74 aastat. Selle uuringu põhjal on näha, et elanike hoiakud on läbi nende kahe kuu jäänud väga stabiilseks. Samuti on hoiakud jäänud stabiilseks võrreldes varakevadiste Eurobaromeetri andmetega, kuigi võrreldes eelmise aastaga on tõesti mõningal määral lisandunud tulevikku negatiivselt vaatajaid.

Kui Eurobaromeetri uuringu järgi kardab Eesti majandusolukorra halvenemist pool elanikkonnast ning paranemisse usub vaid viiendik, siis oma pere seisukohast inimesed end ebakindlana ei tunne. Ka TNS Emori värske uuring näitab, et kolmveerand elanikest usub, et nende pere tunneb end aasta pärast rahaliselt sama hästi kui praegu või veel pareminigi. Vaid veerand kardab rahalise olukorra halvenemist. Nende hulgas on enam traditsiooniliselt haavatavamaid gruppe, nagu üle 50aastased inimesed, muu rahvuse esindajad ning madalamasse sissetulekurühma kuulujad. Samamoodi jaotub elanikkond, hinnates oma pere praegust majandusolukorda võrreldes aastataguse ajaga. Ka siin tunnistab vaid veerand olukorra halvenemist, samas ülejäänute jaoks ei ole olukord muutunud või on see isegi paranenud.

Keerulisematel aegadel ilmneb huvitav tendents: olukorda riigis ja võimalikke sündmusi lähitulevikus hinnatakse pessimistlikult, samas kui enda ja oma pere olukorra suhtes on elanike hinnangud püsinud üsna stabiilselt optimistlikud. TNS Emori uuringuandmed näitavad sellesama tendentsi avaldumist juba 1992.-1993. aastal ning ainsaks erandiks on nn buumiaastad 2005-2006, mil inimeste hinnangud riigi toimetulekule olid isegi veidi positiivsemad kui isiklikule ja pere toimetulekule.

Raha jääb varasemast rohkem üle

Väidet hirmu ja ebakindluse kasvust elanikkonna seas ei toeta seegi, et elanikel jääb esmatarvilikest kulutustest (st kulutused toidule, esmastele tööstuskaupadele, kommunaalmaksetele, elektrile ja transpordile) nende endi hinnangul enam raha üle kui kunagi varem. Raha jääb üle enam kui kahel kolmandikul peredest ning summa suurus on võrreldes 2007. aastaga oluliselt kasvanud: kui tollal oli nende perede osakaal, kelle esmakulutustest jäi üle ühes kuus enam kui 1000 krooni, 33 protsenti, siis 2008. aastal juba 41 protsenti. Samas suuremate ostude (uus keskklassi auto, kinnisvara) jaoks vajalikku krediidivõimet on alla 20 protsendil leibkondadest.

Suurenenud tarbimisvõime, mis paljudel juhtudel ei ole veel piisav suurte ostude jaoks, on suundunud mustade majandusuudiste ja kiirenenud hinnatõusu kontekstis ka enam säästmisesse, mida peegeldab eraisikute tähtajaliste hoiuste mahu kasv. Kui kiirenenud hinnatõus on muutnud tarbijaid oma hoiakutelt hinnatundlikumaks, hinda enam jälgivamaks, kaalutlevamaks ja nad nagu püüaks ka igapäevakaupadele tehtavaid kulutusi piirata, siis suuremate jaekaupmeeste (Maxima, Selver, ETK, Prisma) majandustulemused 2008. aasta alguses näitavad ikkagi üle kümneprotsendilisi käibekasvu numbreid võrreldes eelneva aastaga. Suurenenud hinnatundlikkus on tarbijaid muutnud ka avatumaks soodusmüügikampaaniatele ja paljudel juhtudel, kui tarbijad püüavadki säästvamalt käituda, siis odavamate kaupade suuremate ostukogustega kulutavad nad ikkagi enam. Selle peegelduseks oli kas või just lõppenud Selveri Laadapäevad, kus näiteks tavahinnast ligikaudu 1,5 korda odavamat Saku Originaali osteti kastide kaupa (paarkümmend liitrit ja enam). Kui eelnevatel aastatel olid sellisteks nn säästuostjateks peamiselt soomlased, siis sama on ka üha enam iseloomustamas eestlasi.

Kindlasti on Eesti elanikkonnas teatud osa neid, kelle tööandja on kas kinnisvaraturu jahtumisega või kulutuste järsu tõusu tõttu sattunud raskustesse, ja see osa elanikest on kaotanud töökoha või elab töökoha kaotamise hirmus. Kuid elanike absoluutne enamus (kolmeveerand) usub, et nende pere tunneb end aasta pärast rahaliselt sama hästi kui praegu või veel pareminigi.