Kas võtaksid 3000 eurot kohe või 3090 eurot aasta pärast? Kas pigem kindel 3000 eurot kohe või 90% tõenäosus saada 6000 eurot 10 aasta pärast? Ülejäänud 10 protsendi hulgas on nii võimalus saada tunduvalt suurem summa kui ka võimalus raha kaotada.

Parem varblane peos kui tuvi katusel – see vanasõna illustreerib ilmekalt perspektiiviteoorias välja toodud tendentsi eelistada väikest kindlat võitu suurele ja riskantsele võiduvõimalusele. Lisaks näitlikustab see ka teist inimloomuse eripära, mis hakkab II samba ümber toimuvat mõjutama – „KOHE!“ on alati kõige olulisem hetk. Tuleviku minasse suhtume praktiliselt kui võõrasse inimesse. Päris mina on see, kes elab praeguses hetkes. Päris mina vajab lisaraha just praegu. Las see teine tegelane klatib krediitkaardi võlgu tulevikus, küll siis on aega ka pensioni üle plaane pidada. Oleme oma tuleviku mina suhtes sageli väga optimistlikud. Küll tema hakkab tervislikumalt toituma, hakkab rohkem raamatuid lugema ja küll ta leiab ka raha pensionipõlve veetmiseks. Pessimist võib aga küsida, kas ta üldse elab pensionieani. Kõik see viib sama tulemuseni – võta raha välja ja ela, kuniks elu antud.

Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman ning teised tublid käitumisteadlased ja psühholoogid on aastakümneid väldanud teadustööga ilmekalt tõestanud, et inimesed ei suuda tajuda raha absoluutväärtust. Hindame väärtust muutuste põhjal ning meie taju mõjutab suuresti see, kas muutused näivad meile kaotuste või võitudena. Perspektiiv raha kaotusest aktiveerib meis ürgse kartuse ilmajäämise ees. Püüame kaotusi iga hinna eest vältida ning seetõttu langetavad inimesed tihtilugu ebaratsionaalseid otsuseid. Ka elukutselised investorid langevad kaotusehirmu lõksu, hoides kiivalt enda käes alla ostuhinna kahanenud vara, riskides seejuures veel suurema kaotusega. Kui kinkida inimesele 100-eurone vautšer ehituspoes tehtud 400-eurose kulutuse eest, siis kulutab ta 400 eurot, kartes, et jääb ilma 50-eurosest kingitusest. Kui pakkuda talle aga lihtsalt 25-protsendilist soodustust kõigilt kaupadelt, siis ei motiveeriks see kindlasti kulutama 400 eurot.

Hirm kaotamise ees

Igal juhul saab tarbijakäitumise vaatlejatel olema peagi väga huvitav aeg, sest näeme üleelusuuruselt, kuidas raha paneb rattad käima. Kas Eesti inimesed ikka tajuvad kaotusena pensionisambaraha väljavõtmisel riigile jäävat tulumaksu ja jätavad oma raha fondi hallata? Või oleme harjunud sissetuleku pealt viiendiku riigile tasumisega sedavõrd, et tunnetame kättejäävat summat ikkagi kindla võiduna? Olles aastate jooksul pidevalt kuulnud, kuidas eksperdid rõhutavad, kui mõttetud need meie pensionifondid ikka on oma madalate intresside ja kõrgete valitsemistasudega, võib paljudel tekkida siiski tunne, et nad riskivad kaotusega pigem raha pensionifondi jättes.

Tugevaks mõjuteguriks II samba rahaasjus kujuneb kindlasti ka see, et karjaloomana on inimene mõjutatud teiste käitumisest ja ümbritsevatest normidest. Siinkohal on suur roll meedial ja sellel, kuidas hakatakse nimetama esimesi raha välja võtvaid inimesi. Kas näeme pealkirju stiilis „Juba 100 000 inimest lööb pensioniraha laiaks!“ või „Juba 100 000 eestimaalast lõpetas pensionifondide nuumamise“.

Indrek Neivelt mainis oma hiljutises artiklis, nii möödaminnes, et mis seal ikka, kui veerand Eesti elanikest oma II samba raha välja võtab. Tuginedes käitumisteaduste õppetundidele, eriti eelmainitud tendentsidele – kaotusekartus, kohese naudingu ületähtsustamine ja sotsiaalsete normide olulisus –, julgen ennustada, et see osakaal saab olema palju suurem. Usun, et isegi enamus võib otsustada raha välja võtta, eriti kui selleks luuakse soodustav taustsüsteem (näiteks lehepealkirjad, aga ka protsessid, mida peab raha kätte saamiseks ette võtma). Piisavat eeltööd tehes on võimalik konteksti ümber disainida nii, et see müksaks inimesi ühes või teises suunas. Kaotusekartust on võimalik sisse ja välja lülitada, muutes väljavaate sõnastust, rõhutada saab kas võiduvõimalusi või kindlat kaotust.

Kommidest ja kannatusest

Lisaks käitumisteaduslikele aspektidele toetab II samba „raha kallale minekut“ ka Eesti elanike senine finantskäitumine. Kantar Emori mulluse finantsseireuuringu andmetel pole 14 protsendil Eesti peredest mingeid sääste. Viiendik Eesti leibkondadest tuleks peamise sissetulekuallika kadumise korral toime vähem kui kuu. Niisiis elab suur osa meist jätkuvalt palgapäevast palgapäevani. Kui inimesel ei ole sääste, isegi mitte mustade päevade varu, siis tõenäoliselt on tal seda sambaraha järgmise kahe aasta jooksul vaja. Võib muidugi väita, et pensionisamba kallale minna on mõistlikum kui võtta kõrge intressiga tarbimislaenu. Võib-olla tõesti. Üldiselt aga, kõrvutades 20-protsendilise tulumaksu, pensionifondide tootluse, laenuintressid jms, taandub see kõik juba konkreetse inimese finantskirjaoskusele ja küsimusele, kas suudetakse langetada oma perele parim võimalik valik. Siingi tuleb paraku arvestada meie inimlikku kalduvust olla lühinägelikud.

Paljud lugejad on ilmselt kuulnud nn vahukommitestist. Lapsele pannakse komm nina ette ja antakse valida: palun väga, söö kohe ära või oota 15 minutit ja saad kaks kommi. Osad lapsed ei suuda kiusatusele vastu panna ja söövad kommi ära, teised aga, hilisemas elus väidetavalt edukamad, suudavad oodata. Võib ju arutleda, et tugevama tahtejõuga inimesed suudavad raha kontole jätta. Kahjuks pole see nii lihtne. Vahukommitesti on palju kritiseeritud ning mis aina enam välja koorub – sotsiaalne taust määrab selle, kas katsealune suudab topeltmagustoitu oodata. Turvalisemast keskkonnast pärit lastel on tekkinud veendumus, et lubadusi täidetakse. Ja et sahvris on ka homme komme. Tagasihoidlikumate oludega harjunud lapsel võib olla keerulisem kohesest kommist loobuda, ja mitte seetõttu, et ta on nõrga iseloomuga, vaid elu on teda selles suunas õpetanud. Praegune komm võib olla ainus, tuleviku osas pole mõtet lootusi hellitada.

Algab suurejooneline vahukommitest

Väikeste mööndustega võib väita, et ka täiskasvanud eestlaste seas algab järgmise aasta jaanuarist üks suurejooneline vahukommitest. Üheks määravaks faktoriks saab usaldus. Kui laps ei usalda uuringu läbiviijat, sööb ta pakutud vahukommi igaks juhuks kohe ära. Kui eestlane ei usalda II samba pensionifonde, ja seda usaldusväärsust on aastate jooksul väga tugevalt kahtluse alla seatud, siis haarab ta oma raha. Vaadates pensionikontol seisvaid tuhandeid eurosid, on otsus hõlpsam nende jaoks, kellel on arveldusarvel või säästukontol tuhanded juba olemas. Sel juhul on muidugi lihtne oma tahtejõudu rakendada ja säästa pension pensionipõlveks isegi siis, kui raha tõstetakse II samba alt mujale tulevikku ootama. Eriti kurb on siinkohal see, et paari aasta pärast tuleb keegi ja järeldab leheveergudel, et vaesed on rumalad, andmata endale aru, et vaesus ise paneb meid „rumalaid“ otsuseid tegema.

Mida ikkagi inimesed teevad II samba alt välja võetud rahaga? Siin tuleb mängu veel üks Nobeli majanduspreemia laureaat Richard Thaler, tema panus on nn mentaalse raamatupidamise (mental accounting) kirjeldamine – vastupidiselt klassikalisele majandusteooriale sõltub raha väärtus sellest, mis kujul seda hoitakse – kas näiteks sularahana või pangakontol –, millele see kulutatakse ja kuidas see teeniti. Kui küsin oma tudengite käest, mida nad teeks tänavalt leitud kümne euroga, vastatakse, et ostaks kommi! Pensionärist vanaisa kingitud kümnel eurol on aga sootuks teine väärtus, selle eelistaks majandustudengid investeerida. Loogiline oleks pidada II samba raha raske tööga teenitud n-ö väärtuslikuks rahaks, aga samas pole see valdava osa inimeste silme eest kunagi läbi käinud, vaid liikunud raamatupidajate Excelist HansaRaamasse ja sealt maksuameti kaudu mingile salapärasele kontole. Ja nii võib tekkida hoopis tunne, et raha on tekkinud kergelt nagu lotovõit, n-ö easy money. Mis kergelt tulnud, see kergelt läinud, ütleb vanasõna, mille tõesust kinnitab ka aastakümnetepikkune psühholoogiline uurimistöö.

Võime muidugi püüda järgmiseks aastaks valmistuda ja inimestelt küsida, kas nad plaanivad II samba raha välja võtta ja mida nad tahaks selle rahaga ette võtta. Otse küsimine aga ei arvestaks sellega, kui palju hakkab üldine meelsus ja nn valikute arhitektuur inimeste käitumist mõjutama. Antud juhul peaks kasutusele võtma tööriistu psühholoogiast ja käitumisteadustest laiemalt, et püüda võimalikke stsenaariume ette näha ning neid testida. Igal juhul on Eesti kinkimas maailmale suurimat ja kõige realistlikumat inimkäitumise eksperimenti. Eks paarikümne aasta pärast arutleme, mida tulemused näitavad.

Postimees 10. aprill 2019