Suvel on paljudes valdkondades vaiksem aeg, puhata saab ilma suuremate süümepiinadeta. Ka kolleegid ja koostööpartnerid puhkavad. Puhkuse periood on tööandjaga pikalt ette läbi räägitud, ja kui tööd ongi sel ajal vähem, on puhkuse suvine ajastus mõlemale poolele kasulik. Aga kui oleks vaja võtta puhkust hoopis septembris? Näiteks selleks, et veeta aega vastsündinud lapsega või hoopis harjutada mudilast uue lastehoiuga.

Peale tavapuhkuse on kuni kolmeaastase lapse isal õigus isapuhkusele ja sellega kaasnevale isa täiendavale vanemahüvitisele. Kaks aastat tagasi loodud võimalust on kasutanud tubli enamus värskeid isasid. Erinevalt tava- või ka õppepuhkusest ei pea isapuhkuse eest tööandjad maksma.

Ometi ei tundu töötaja isapuhkus tööandjale alati parima väljavaatena. Nagu üks firmajuht hiljutises sotsiaalministeeriumi tellitud ja Kantar Emori tehtud rakendusuuringus tabavalt sõnastas: kui mees läheb isapuhkusele, on see tööprotsessides samasugune probleem nagu katkine masin.

Üks isade täiendava vanemahüvitise kasutamise peamisi takistusi ongi tööandjate suhtumine (isa)puhkuse võtmisesse või õigemini – isade arvamus sellest suhtumisest. Isad pelgavad, et tööandja imestab, või hullem veel, pahandab, kui nad nõnda palju aega perega veedavad. Seega on lihtsam küsimata jätta või lükata isapuhkust edasi.

See ei puuduta mitte ainult isapuhkust, vaid laiemalt isa ja lapse lisaaega n-ö töö arvelt. Näiteks kui isa parema meelega ütleb tööandjale, et ta on ise kodus haige, kui selgitab, miks ta jääb haige lapsega koju. Soostereotüübid kaovad kahjuks aeglaselt. Isegi kui kodus panustavad vanemad lastekasvatamisesse võrdselt, siis piinlikkus tööandja ees võib jääda. Tundub lihtsam võimalikku piinlikkustunnet vältida ja jätta ülemusele taust selgitamata.

Võita on palju

Ilmselt on eelkirjeldatud näidete taga tegemist inimliku kaotusekartusega. Tahame iga hinna eest vältida piinlikkust või võimaluste kaotamist – kaotada austust, edutamisvõimalust või lausa töökohta.

Kui veedad perega natuke vähem aega, ei kaota sa vast midagi. Laps sind ei vallanda, kaaslane ilmselt samuti mitte. Aga võita on palju. Isa täiendava vanemahüvitise eesmärk on anda isadele võimalus lastekasvatamises rohkem osaleda. Teadusuuringud kinnitavad, et isaga veedetud aeg mõjub lapsele hästi ja loob aluse heaks suhteks ka hilisemas elus. Ühine aeg toetab ka isa vaimset tervist ja suhet lapse emaga.

Isa täiendavast vanemahüvitisest võidavad tegelikult ka tööandjad. Organisatsioonid, mis aitavad töötajatel saavutada töö ja pereelu tasakaalu, on märganud tootlikkuse, kasumlikkuse ja konkurentsivõime paranemist. Näiteks kinnitavad uuringud, et vanemad, kes võtavad lapsehoolduspuhkust, on tervemad ja vajavad seega vähem haiguspäevi. Kui jätkata katkise masina metafooriga, siis tänu isapuhkuse pakutud hooldustööle on masin hiljem töökindlam.

Arusaam sellest, et töö ei pea töötajate jaoks olema kõige tähtsam, ei tundu intuitiivne. Töökultuuri on raske muuta ja selleks peab toimuma mingi nihe. Meenub näide avalikust teenistusest erasektorisse siirdunud isast, kes kell 17.30 tekkinud spontaanse arutelusoovi peale ütles: „Pean lastele lasteaeda järele minema.“ Ja endalegi teadmata jahmatas see ettevõtte partneri lausa tummaks.

On vaja väikest raputust, meeldetuletust, et näha asju teisiti. Tihti toovad selle raputuse noored – lähenev eksam ajendas hiljuti kolleegi ütlema „Töö ei ole minu prioriteet, ma ei saa hetkel seda ülesannet lõpuni teha“. Pika staažiga töökaaslasele oli see jahmatav ja – ütleme ausalt – natuke ka inspireeriv.

Sõnades me enamasti teame, et töö ei ole meie elus kõige tähtsam. Tervis, pere, ka enda isiklik areng – need on üldiselt tasakaalustatud oludes tööst palju olulisemad. Aga orav rattas režiimil tegutsedes on seda vahel raske märgata. Nii emadel kui ka isadel, aga julgen väita – eriti just isadel. Jah, me oleme kuulnud, et levinuim surmaeelne kahetsus on see, et oleks võinud vähem tööd teha. Aga iga päev rutates muutub töö justkui kõige tähtsamaks, märkamatult või paratamatult. Ka käimasolevas meeste tervise uuringus kumas läbi, et mingil ajal on meeste jaoks töö tähtsam kui tervis. Pigem minnakse tõbisena tööle ja jäetakse arstile minemata, peaasi, et ei kaota sissetulekust ega satu tööandjaga pahuksisse.

Isapuhkuse uuringus nägid paljud isad end leivateenija rollis, lapsekasvatuse vaates pigem ema abilisena. Nagu öeldud, stereotüübid püsivad visalt. Arvestades, et töö on oluline identiteedi osa, siis töö kaotus ongi väga hirmutav väljavaade, mille nimel ohverdatakse tüki kaupa oma (vaimset ja füüsilist) tervist ning perega veedetud kvaliteetaega. Uuringu aruande lugejad imestasid, kas tõesti kardavad isad tööd kaotada, tööpuudust ju Eestis pole. Agakõik ei tööta Tallinnas ehitus- või IT-sektoris, et saaks endale sellist enesekindlat suhtumist lubada. Kui oled väikeses asulas ühe kindla töö peal, ei pruugi töökohtade valik suur olla. Samuti on inimlik muudatusi ja ebakindlust vältida. Ka töökoha vahetusega kaasnev lühiajaline töötasu kaotus on enamikule valus löök.

Minu üleskutse

Seega oleks mul üks üleskutse tööandjatele ja juhtidele: palun tuletage oma töötajatele meelde, et töö ei ole prioriteet number üks. Võib-olla selle lausega kruus igale töötajale oleks liiast, aga on viise, kuidas oma tiimi tasakaalu poole müksata. Palun tuletage kollektiivile regulaarselt meelde, et värsketel isadel on õigus isapuhkusele. Ka Emori uuringu järgi mõjus meeldetuletuse saatmine ja suurendas seeläbi isapuhkuse kasutust. Seejuures võiks just tööandja julgustada, et keegi ei vaata viltu ega pöörita silmi, kui isa tahab 30 päeva isapuhkust võtta.

Olla 30 päeva järjest oma lapsega annab hoopis teise tunde, kui aeg-ajalt päev-kaks nädalalõppu pikendades. Tööandjad, eeldage, et see on peres kokku lepitud ja neile väga oluline, ei ole vaja hakata läbi rääkima ja ümber veenma, kas saaks teisiti. Emadel ei paluta sünnitust edasi lükata, eeldame siis ka isade puhul selle sündmuse pühadust. Ärge küsige, kas vastne isa saaks puhkuse aja mingit „projekti hoida“.

Muidugi on risk, et perega on nii tore, et isa ei tahagi tööle naasta, aga „õnneks“ saavad seda luksust endale üksnes vähesed lubada. Tõenäolisemalt on puhanud töötaja ka tööl rahul ja rahulikum. Tahaksin vältida sõna „produktiivsem“, aga ka seda on uuringud kinnitanud.

Avaldatud Eesti Päevalehes 05.09.22