Kui ühiskond ülistab üle oma varju hüppamist ja puhkepauside vahele jätmist, põleb inimene lihtsalt kiiresti läbi, kirjutab meie uuringuekspert Kaisa Esko ERR Uudiste arvamusportaalis.

“Kuidas sul läheb?” “Kiirelt!” Usun, et paljud on sellises mõttevahetuses nii küsija kui ka vastaja positsioonil olnud. See ei ole kindlasti Eesti ühiskonna ainulaadne omadus, vaid laiem probleem, mis tuleneb tugevast hõivatuse kultuurist. Pidev hõivatud olek kirjeldab justkui seda, et inimene on nõutud, tähtis ja väärtuslik ning seda nii töö- kui ka eraelus. Kuid kas sellise illusiooni loomine on kasulik või vajalik?

Töö ja puhkus

Sotsiaalset heakskiitu saab see, kui kolleeg uhkusenoodiga hääles kurdab, kuidas ta keskööni töötas või puhkusel meilidele vastas. Reaktsioonid kiitmaks inimese töökust ja kohusetundlikkust on tavapärased. Me oleme harjunud kiitma “orav rattas”-mentaliteeti, et kogu aeg peab midagi nii-öelda asjalikku tegema ja logelemine on justkui asi, mida tehakse salaja.

Vahest tundub kergem ja aktsepteeritavam öelda, et ma ei saa kuhugi minna, sest mul on liiga kiire. Tegelikult tahan võib-olla lihtsalt logeleda, oma patareisid laadida. Aga kas see on aktsepteeritav põhjus? Võiks ju olla. Aeg iseendale, puhkamine, ei ole vähem oluline kui muud kohustused ning see peaks saama valdavamaks kui hõivatuse kultuur, mis ühiskonnas praegu valitseb.

Kantar Emori 2022. aasta Atlase uuring näitas, et üheksa protsendi Eesti elanikest ei võta isegi vahetevahel aega iseendale lõõgastumiseks ja vaid 28 protsenti ütleb täie kindlusega, et teeb seda.

Esmapilgul tundub, et suurem osa ju lõõgastub, kuid teisalt on kurb, et pea iga kümnes inimene meie ühiskonnast ei saa endale lubada aega, et hoida oma vaimset ja füüsilist tervist ja lihtsalt olla – ning seda isegi mitte vahetevahel. Võiksime mõelda, mis on see, mis meid päriselt n-ö laeb ja värskendab. Kas näiteks telekavaatamine teeb seda või tekitab sealt tulev uudistevoog meis pigem ärevust?

Teadlik aja võtmine

Logelemine, lihtsalt olemine, on äärmiselt tähtis inimese heaoluks. Tänapäeval on infovoog suur ning töö- ja eraelu toimetustega võib see kõik olla väga kurnav. Kui ühiskond ülistab üle oma varju hüppamist ja puhkepauside vahele jätmist, põleb inimene lihtsalt kiiresti läbi.

Vahel tunnen, et peas on rohkem muresid ja mõtteid, kui jõuan läbi töödelda. Mind aitab lõunapausi ajal pargipingil istumine ja ümbritseva jälgimine või bussis telefoni taskusse jätmine ja aknast välja vaatamine. See on tõeline puhkus ajule, lihtsalt olla ja lasta mõtetel vaikseks vajuda.

Samuti on mulle teinekord abiks pisike paarikümneminutiline päevauinak. On palju parem teha oma toiminguid värske energiaga, kui suruda edasi toimetustega nii, et pea valutab kõigest, mis mõttes toimub. Peaasi.ee soovitab päevas vähemalt 15 minutit aega logelemiseks ning usun, et paljud saavad selle hetke võtta, eriti kui seda tähtsustada ja prioriteediks võtta.

Muidugi öeldes seda kõike, mõistan, et igal inimesel ei ole kerge leida neid hetki iseendale. On erinevad töövormid, perekonnad, kohustused. Öeldakse, et meil kõigil on 24 tundi päevas, kuid erinevad olud mängivad suurt rolli selles, kuidas need tunnid ära kuluvad ning osa neist on meie endi võimusest väljas. Sellepärast aga ongi oluline rügamise ülistamine muuta hoopis tervisliku tasakaalu kiitmiseks ning seeläbi toetada neid logelemise hetki ka teistel. Vahel on ka koos, mugavas vaikuses mõnus logeleda.

Kui ei leia aega logelemiseks, tuleb seda teha. Kui ei saa seda teha, tuleb seda nõuda. Tervis on meie suurim vara ning need hetked oravarattast maha astumiseks on suure väärtusega iga inimese heaolule.

Kommentaar põhineb Peaasi.ee korraldatud logelemise konverentsil “Kuidas süütundeta logeleda?” peetud ettekandel.