Eile Tartu Ülikooli Narva kolledžis peetud lõimumisteemalisel paneelarutelul küsis moderaator Jüri Nikolajev, kas lõimumine on muutunud rutiinseks teemaks. Lõimumismonitooringu uuringurühma liige, Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm leidis, et selle teema igapäevastumine on mingis mõttes positiivne nähtus.

„Rahvuslikud kategooriad on muutunud väga laialivalguvaks. Kui ei ole seda kategooriat, kus taga päris elu keeb, siis see ei pakugi huvi ja ajakirjanikud ei saa piisavalt konflikti. Meil ongi maailmavaatelised ja elukogemuslikud rühmad: kes on optimistlikumad, kes kibestunumad. Need on nagu peegelpildis eestlaste ja muust rahvusest inimeste puhul. Pigem on küsimus selles, kes siis kokku saavad: sellest ka need pinged või positiivne igavus tekivad. Kui asjalikud inimesed saavad kokku teiste asjalike inimestega, siis räägitaksegi igapäevastel teemadel,” selgitas Vihalemm.

Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsev lisas, et lõimumise puhul ei saa öelda, et oleme nüüd läbikukkunud või õnnestunud. “See on protsess ja sellepärast ta muutub rutiiniks. See valdkond areneb aina edasi, praegu on näiteks väljakutseks uussisserändajad. Lõimumisest räägime me ka 10-20 aasta pärast,” kinnitas ta.

“Mulle meenutab lõimumisteema väljendit samurai kohta: samurail ei ole sihtkohta, on teekond,” märkis ettevõtja ja põline narvakas Natalja Vovdenko. “Minu jaoks on oluline, mis väärtused on lõimumisprotsessist sündinud. See, et me ei karda üksteist, me ei näe põhjusi konfliktideks, tunneme end turvaliselt. ”

Arutleti ka eestikeelsele haridusele ülemineku, kodukoha patriotismi ning selle üle, millal võiks “Aktuaalsel kaameral” olla kerge aktsendiga rääkiv uudisteankur.

Lõimumismonitooringu tulemustest andsid ülevaate Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin ning Kantar Emori juhtekspert Jaanika Hämmal. Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu viisime läbi Kultuuriministeeriumi tellimusel. Fotod: Merje Klopets.