Meist märksa kauem kodus istuma pidanud hiinlased tegid sealse koroonakriisi haripunktis nalja, kuidas „nüüd lõpuks saab inimene aru, miks peab koer iga päev õues käima“. Emoriga samasse kontserni kuuluva Kantar China uuringud näitavad, kuidas nelja seina vahele kängitsetud hiinlased aega kasutasid ning millest unistasid. Kui palju erineme neist meie, eestlased?

Suur osa eestlastest istub praegu kodus, selliste sinikraede hulk kasvab paraku iga päevaga, ja ehkki paljud valgekraed saavad teha tööd ka kodukontorist, on see päriskontorist üsna erinev. Meil on rohkem aega kasvõi seetõttu, et pole vaja sõita tööle ja koju. Keegi ei jälgi, palju me töötame, mõni teeb keset päeva väikse uinaku, sellal kui teine sisustab virtuaalse lõunaaja tuba koristades.

Kantar China tegi Hiina tarbijate hulgas küsitluse 6.–9. veebruaril ehk ajal, mil riigis polnud veel kõige hullem saabunud – 8. veebruariks oli viirusesse surnud üle 700 inimese ja nakatunuid oli 35 000. Kantari kolleegide Martin Guo ja Oceanne Zhangi analüüsist selgus, et kõige rohkem ehk 57 protsenti inimestest vaatas aja möödasaatmiseks rohkem videoid, olgu siis lühemaid või pikki, ent tervelt 54 protsenti lihtsalt magas rohkem!

Noored hakkasid telerit vaatama

41 protsenti jälgis tavapärasest enam klassikalist ehk lineaarset televisiooni. Teleri vaatamiseks kuluv aeg on üle maailma plahvatuslikult kasvanud, ja mida rohkem on riik koroonast räsitud, seda innukamalt inimesed vaatavad. Seejuures on noorte telerivaatamine suurenenud palju rohkem kui eakatel. Kantar Media andmetel suurenes Hispaanias telerivaatamine 14. märtsil võrreldes nädal varasemaga lausa 42 protsenti – sel päeval kuulutas valitsus välja ka erakorralised meetmed viiruse leviku piiramiseks. Hiinas kasvas telerivaatamine 4–14aastaste hulgas 20 protsenti ja 15–34aastaste seas 16 protsenti, Hispaanias vaatasid 13–24aastased telerit märtsi kolmandal nädalal lausa 80 protsenti enam kui esimesel nädalal.

Rahulikel aegadel erinevate meediate vahel aina rohkem segmenteeruv ühiskond pöördub keerulistel taas kõige usaldusväärsema infoallika poole, olgu selleks siis raadio, teler või uudisteportaalid. Kõik need, kes kippusid vahepeal televisioonile hüvasti ütlema, nimetades seda mineviku meediumiks, peavad nüüd ootama. Noored teavad väga hästi, kus asub kriisiolukorras „päris“ informatsioon.

Hiinlased veetsid palju aega ka veebiportaalides uudiseid sirvides (37%) ning sotsiaalmeedias (34%). Meeste hulgas oli naistest palju rohkem neid, kes mängisid mobiili- ja/või online-mänge. 28 protsenti inimestest teatas, et kulutavad rohkem aega kokkamisele, sellal kui 23 protsenti panustas üle jäänud energiat laste heaks.

Kes tegeleb enese arendamisega?

Nüüd tekib küsimus, kas peale magamise, meele lahutamise ja söömise enda arendamisega ka tegeleti? Jah, 30 protsenti haris end veebi teel, 26 protsenti kasutas selleks paberist raamatuid ja muid trükiseid. Kuna veebi teel ja raamatute toel end arendanute seltskond osaliselt kattub, võib arvata, et vaimu teritamisega tegeles siiski vähem kui pool hiinlastest.

Kindlasti aitavad inimesel vaimselt edeneda ka head filmid või videod, miks mitte mängudki, ent koroonaviiruse aeg võiks panna mõtlema, kas me kasutame süllekukkunud kriisi mõistlikult? Küllap on mõnigi mõelnud, et oleks tal vaid aega, küll tema siis õpiks või loeks ilukirjandust. Praegu on see aeg käes, aga reaalsus on siiski teistsugune – meie kodustesse meediavahenditesse tulvab kõikvõimalikku materjali sel määral, et võtame vastu selle, mida piltlikult öeldes lusikaga suhu topitakse. Enese arendamine eeldab inimeselt distsipliini, mida ei pruugi kodustes oludes piisavalt jaguda, oleme siin endiselt oma kümnete aastate vältel kujunenud harjumuste kütkes.

Harjumuste muutumine võtab aega, ometi võib käesolev kriis teha seda suuremal määral kui mõnigi eelnev. E-kaubanduse ostuharjumusi muutev plahvatus on juba fakt, mis ulatub kindlasti ka kriisijärgsesse aega. Hiinas on e-kaubanduse osa niigi Eestist mitmekordselt suurem, ent kriisi ajal ostis toidu- ja esmatarbekaupu e-poodidest juba tervelt 55 protsenti hiinlastest.

Hiinlased käisid kriisi ajal ka tavapärasest kolmandiku võrra sagedamini hüpermarketites, aga online-ostud kasvasid ometi rohkem – tervelt 42 protsenti küsitletutest kinnitas, et ostab varasemast enam e-poest.

Kodukontorikultuuri teke

Koroonakriis avab tegelikkuses suurepäraseid võimalusi uutele teenustele – tervelt 84 protsenti hiinlastest proovis esmakordselt vähemalt ühte uut teenust. Ülipopulaarsed olid veebi kaudu saadavad tervisealased konsultatsioonid, aga ka online-haridusplatvormid. Hinda läks ka kaugtööga seotud tarkvara ja äpid, nagu ka digimeelelahutuse eest tasumine. Omajagu leidus neidki, kes ostsid endale koju treeningvarustust.

Oleme Eestiski (taas)avastanud enda jaoks programmid, mille abil pidada virtuaalseid koosolekuid. Lapsed käivad koolis veebi kaudu. Üsna tõenäoliselt silmast silma koosolekute tähtsus väheneb ja kui paljud ettevõtjad on olnud seni kaugtöö suhtes skeptilised, võivad nad avastada, et büroopinna arvelt saab raha kokku hoida. Lõppkokkuvõttes peavad inimesed igapäevaselt vähem sõitma ja piseneb ka nende ökoloogiline jalajälg.

Tekib kodukontorikultuur, mida meil seni veel pole. Milline varustus peaks olema piisava videovõimekusega kodukontoris? Kas kodukontor tähendab hommikumantlis voodis vedelemist, arvuti süles, või tuleks end suvalisel hetkel alata võivaks videokõneks viisakalt riidesse panna ja laua taha istuda? Kas kodukontoris võib süüa kartulikrõpse, sest keegi ei näe? Kuidas me distsiplineerime end töötama, mitte ei asu koduste tegemiste kallale?

Igas kriisis on võitjad. Hiinas õitses koroonapuhangu ajal kõikvõimalike epideemia ennetamisega seotud vahendite äri ning ravimite ja toidulisandite müük. Sellal kui väljas söömise lõpetamine tõi endaga 57 protsendi küsitletute puhul kaasa kas alkoholi tarbimise vähenemise või täieliku loobumise, suurendas 40 protsenti kulutusi toidukaupadele ja mittealkohoolsetele jookidele. Inimesed on kodudes, neil on rohkem vaba aega ja nad söövad rohkem, sest restorani pole mõistlik minna.

Pea pooled hiinlased ostsid rohkem ka kodupuhastusvahendeid, sest miks mitte kasutada kriisi suurpuhastuseks. Õitses ka tervise- ja elukindlustuse äri, kriisi keskmes olnud Hubei provintsis tegi see teistest piirkondadest veelgi suurema hüppe.

Luksuskaupade äri kahaneb edasi

Üldiselt suureneb pärast kriisi taas ka nende toodete ostmine, mille hankimine kriisi ajal kahanes, küll aga on uuringu kohaselt ähmasem luksuskaupade äri tulevik. 61 protsenti küsitletud hiinlastest vähendas luksuskaupade ostmist või loobus neist sootuks, aga tervelt viiendik kinnitas, et jätkavad luksusele kulutamise vähendamist ka pärast kriisi. Guo ja Zhang kirjutavad, et kriis võis muuta oluliselt inimeste arusaamu sellest, kuidas ja milleks nad üldse midagi ostavad. Kui surm varitseb, hakkab inimene mõtlema rohkem sellele, mis on elus oluline ja mis mitte. Nende mõtiskluste tulemusena soovitakse vähendada mõttetut kulutamist ja panna raha mustadeks päevadeks tallele. Nagu ikka, kipub mälu aja jooksul siiski tuhmuma ja küll taastub ka luksuskaupade äri.

Usun ometi, et kuigi praegu on löödud kümnete miljonite inimeste plaanid pea peale, saame piiride ja majanduse taasavanedes näha, kuidas kevadised vasikad rõõmsasti karjamaale kepsutavad. Osa tarbijaist muutub varasemast veelgi julgemaks, nad armastavad vabadust rohkem kui eales varem! Nad reisivad senisest eksootilisematesse paikadesse, nende iha uue ja senitundmatu vastu kasvab, olgu see siis hobid, sport või muud tegevused. Luksuskaupade impulssostmine võib hoolimata hiinlaste koroonapuhangu aegsest sisekaemusest hoopis suureneda.

Sest millest muust kodudesse kängitsetud hiinlased ikka mõtlesid kui võimalusest taas kord õue minna! Suurim osa ehk 65 protsenti unistas väljas söömisest, 58 protsenti sisseostude tegemisest päris kaubanduskeskuses, 55 protsenti meelelahutusest väljaspool kodu, 53 protsenti õues sportimisest ja 45 protsenti reisimisest. Kui palju erineme hiinlastest meie, eestlased?

ERRi uudisteportaal 27. märts