Eesti väikeettevõtjat eristab aastal 2018 teistest sotsiaalsetest rühmadest nii mõndagi – ta armastab kõige rohkem sularaha, eelistab sagedamini väiksemaid panku ja on oma pere majandusolukorrale hinnanguid jagades palgatöötajast rõõmsam.

Just sellise järelduseni jõuan, kui viskan pilgu äsja valminud Kantar Emori finantsseireuuringule, täpsemalt osale, kus on lahti lõigatud erinevad sotsiaalsed grupid. 1650 küsitletust 150 olid ettevõtjad, väga valdavalt väikeettevõtjad, olgu siis FIEd või osaühingute pidajad – järgnev keskendubki nende arusaamadele rahast.

Ettevõtjad on võrreldes palgatöötajatega optimistlikumad hinnangute jagamisel oma üldisele majandusolukorrale – kui töövõtjaist peab oma seisu väga või üsna heaks 31 protsenti, siis iseenda peremeestest 11 protsenti enam. Nende hulgas leidub vähe ka selliseid inimesi, kes peavad olukorda kas väga või üsna halvaks – vaid 4 protsenti.

Kui aga küsida, milline on inimeste pere majandusseis võrreldes eelmise aastaga, selgub ehk üllatusena, et ettevõtjate hulgas on palgatöötajatest kümme protsenti vähem (29%) neid, kelle arvates olukord on mõnevõrra või tuntavalt paranenud. Samas leiab 13 protsenti, et seis on mõnevõrra või isegi tuntavalt halvenenud. Teistes sotsiaalsetes gruppides on kurtjate osa suurem.

Optimistlik nagu tudeng

Nii on ettevõtjate hulgas palgatöötajatest enam neid, kes on oma majandusseisuga rahul, aga samas vähem inimesi, kelle arvates on olukord võrreldes eelmise aastaga paranenud.

Hoolimata paljude ettevõtjate poolt riigile seoses sihitu majanduspoliitikaga osaks saanud kriitikast näitas meie uuring, et nad on optimistid ka enda tuleviku suhtes – tervelt pooled usuvad, et järgneva kahe aasta jooksul pere majanduslik olukord paraneb. Siingi on palgatöötajate hulgas palju vähem optimiste. Üldiselt saab ettevõtjate arusaamu nende hetkeseisust ja tulevikust võrrelda pigem üliõpilaste ja õpilastega, aga noored on teadagi uljad.

Vaevalt saab ettevõtjate rõõmsa tulevikuvaate põhjuseks olla miski muu peale riigi hea majandusseisu, mis näitab juba mõneski sektoris ülekuumenemise riske. Võiks ju arvata, et maailmamajanduse turbulentse jälgides võiks just äriinimeste hulgas olla rohkem neid, kelle peas plingib ohulambike, ent ju siis mitte – seni kuni tööd jagub, näib ka tulevik kena.

Kategooriline „ei“ sularahavabale ühiskonnale

Suhtumine sularahasse on aga teema, mis eristab ettevõtjaid kõigist teistest sotsiaalsetest gruppidest lausa hämmastavalt kontrastselt. Kui küsida, kuidas nad suhtuvad sularahavabasse ühiskonda, on 55 protsendi vastus kategooriline „ei“. Õppurite hulgas on selliseid ainult 9 protsenti, palgatöötajate hulgas ainult veerand ja isegi pensionäride hulgas vaid 31 protsenti. Üksnes 19 protsenti oma äri ajajatest oleks sularaha kadumisega pigem või kindlasti rahul.

Sooje tundeid sularaha vastu ei saa kindlasti seostada üksnes ettevõtjate sooviga hoida varjule maksuameti pilgu alt. Nad kasutavad sularaha ka ostude tegemisel palju rohkem kui teised sotsiaalsed rühmad. 25 protsenti ostab sularaha eest mitu korda nädalas ja tervelt 35 protsenti lausa igapäevaselt. Samal ajal kasutab sularaha iga päev vaid kümnendik palgatöötajatest.

Ka kõige olmelisemate ja igapäevaste kulutuste puhul kasutab kolmandik ettevõtjatest sularaha endiselt sagedamini kui maksekaarti, eristudes siingi kõigist teistest. 13 protsenti ettevõtjatest teeb aga midagi, mis võib hämmastada mõndagi töövõtjat – oma äri ajajad ütlevad, et maksavad igapäevaste ostude eest ainult sularahas.

Valdav osa Kantar Emori küsitletud ettevõtjatest on väikesed tegijad ja küllap müüvad nad oma teenuseid ja kaupu ka sularaha eest. Selge see, et osa neist summadest jääb deklareerimata ning riik võib oma osast suu puhtaks pühkida. Kui osa rahast teenitakse sularahana, siis küllap seda ka kulutatakse samas olekus. Uuring kinnitas ka, et suur osa Eesti elanikest hoiab oma sääste endiselt sularahas ega vii neid panka.

Kindlasti ei saa aga varimajandus olla ettevõtjate sularahalembuse ainus põhjus, seda enam, et oma äri pidajatel on ka kulud, mida nad soovivad riigile deklareerida näiteks käibemaksu tagasisaamiseks. Selleks, et kulutada, on vaja näidata ka tulusid, mis on tekkinud täiesti ametlikult. Ühtki ettevõtet pole võimalik käigus hoida ilma, et tal oleks pangas arvelduskonto, millel on raha.

Kiivus anonüümsuse kaitsel

Tean ise ettevõtjaid, kes püüavad teadlikult kasutada igapäevaste kulutuste tarbeks sularaha – nad võtavad selle „seina seest“ välja ja lähevad siis poodi, restorani või miks mitte reisibüroosse. Ettevõtjad on oma rahaasjades kiivamad kui palgatöötajad. Paljudele neist ei meeldi, kui pank ja/või riik valdab informatsiooni eraisiku igapäevaste kulutuste kohta. Küllap on ettevõtjad teadlikumad, millised on riigi/panga võimalused nende arvelduste jälgimiseks, eks tule ka igapäevaselt täita rohkem kõikvõimalikke aruandeid ja ka tuludeklaratsiooni täitmine pole lihtsalt mõne kliki küsimus. Nad on ettevaatlikumad. Nii ongi sularaha oma äri ajajate jaoks pigem vältimatu viis säilitada mingisugunegi finantsiline anonüümsus ja privaatsus ehk see miski, mida jääb ühiskonnas järjest vähemaks.

86 protsenti kõigist küsitletutest teatasid, et nende põhipank on üks kahest suurpangast, Swedbank või SEB. Nii palgatöötajate, pensionäride kui ka tudengite seas on kahe suurpanga osakaal kokku 90 protsendi lähedal. Erandiks on aga ettevõtjad, kellest peab kahte suurpanka oma põhipangaks vaid kaks kolmandikku, selle asemel on nad keskmisest oluliselt enam seotud LHV Pangaga.

Laenata ei taha, aga peab

Ettevõtjate suhtumine laenamisse on endiselt hämmastavalt konservatiivne. Nende hulgas on palgatöötajatest isegi mõnevõrra rohkem ehk tervelt viiendik neid, kes peavad laenamist ja võlgu elamist põhimõtteliselt valeks. 66 protsenti leiab, et neile ei meeldi laenu võtta ja võlgu elada, aga peavad seda mõnikord möödapääsmatuks. Vaid 15 protsenti ütleb, et laenamine on enda heaolu ja majandusliku toimetuleku parandamiseks igati õigustatud.

Üldlevinud arusaama kohaselt peaks ettevõtjad olema rahaasjades kalkuleerivamad ja planeerivamad kui palgatöötajad, ent võta näpust – töövõtjatest plaanib ühe peamise eesmärgina kahe järgneva aasta jooksul säästa ja investeerida 26 protsenti, sellal kui küsitletud ettevõtjate hulgas oli neid 18 protsenti.

Oma isiklike rahaasjade planeerimisega tegeleb neist 83 protsenti. Seejuures eristab ettevõtjaid muust elanikkonnast oma rahaasjade planeerimise ajaline mõõde – kui pensionäride hulgas on neid, kes mõtlevad oma rahaasjadest pikemas perspektiivis kui pool aastat, vaid 8 protsenti ja palgatöötajate hulgas 15 protsenti, siis ettevõtjatest vaatab kaugemale iga neljas. Tervelt neljandik on aga neid, kes planeerivad oma isiklikke rahaasju vaid kuuajalises perspektiivis.

Nagu selgub, on meie väikeettevõtjad valdavalt üsna konservatiivsed, ent samas ka optimistlikud tegelased – neile ei meeldi laenu võtta ja võlgu elada ja nad keelduvad sularahavabast ühiskonnast, aga nad on oma majandusseisuga rahul ja ootavad veelgi ilusamat tulevikku.

Äripäev 03.09.2018