Kui ma oma kingitusega ühe Eesti suurettevõtte vastuvõtulauda jõudsin, oli laud kingitustest juba lookas. „Veel kingitusi? Ma ei jõua nendega enam tegeleda,“ ohkas uksele vastu tulnud naisterahvas mulle tere asemel. „Pange siia kuskile,“ sõnas ta, hääles ilmselge rusutus. Tundsin, kuidas kinkimisrõõm minus asendus kiirelt kinkimissüümepiinadega.

Ärikingitused on osa ettevõtete jõulueelsest kultuurist. Konsultantide, ekspertide, juhtidena võtame sellest tavast osa iseenesestmõistetavalt ja seda parimate kavatsustega. Nähes aga ühes suurettevõttes kaost, mida kingitused põhjustavad, muutusin mõtlikuks. Risti-rästi kaunid kommikarbid, peened pudelid ja muu sädelev. Kas see on tegelikult vajalik? Kas on paremaid alternatiive näitamaks koostööpartnerile oma head tahet?

Sotsioloog ja antropoloog Marcel Mauss ütleb oma klassikalises teoses „The Gift“, et kingituse enda väärtusest on märksa olulisem kinkimise sotsiaalne väärtus ehk suhe kinkija ja kingisaaja vahel. Ärikingitus on justkui käepigistuse ja jutuajamisel loodud sooja tunde pikendus, aga kas see funktsioon ei kao, kui meie ärikingitused toimetab kohale anonüümne kuller? Nii nagu seda tehakse enamik ärikingitustega jõulude ajal.

Sellise kinkide saatmise teine nõrk koht on veel seegi, et me ei pruugi oma äripartnerit tunda nii hästi, kui arvame. Tean lugusid, kus taimetoitlasest ajakirjanik on saanud lihatööstuselt kingituseks mitu kilo liha või põhimõttelise karsklase kingikotist vaatab vastu konjak. Sel juhul on kingisaatja sotsiaalse suhte hoidmise asemel pigem selle vastu töötanud.

Kila-kola, kellele?

Kantar Emor on mitu aastat jõulude eel küsinud Eesti inimestelt nende jõulusoovide kohta. Ka äsja lõppenud selle aasta küsitluses püsivad soovide tipus pigem mittemateriaalsed soovid, nagu rõõm,  elamused ja soov, et pere oleks jõuludel koos ja lapsed tuleksid külla. Vähim soovivad inimesed ebapraktilisi asju, mida võib üldistada nimetajaga „kila-kola“.

Jõuan taaskord mõttepilgus selle kingilaua juurde. Kui liita väga jämedalt kokku sel laual olnud kinkide väärtus, siis oleks sellest saanud arvatavasti neljakohalise summa. Kui ma paneksin ennast kingisaaja rolli, siis kas ma valiksin uhke kommikarbi isiklikult endale või näiteks jõulukaardi teatega, et kommikarbi asemel sai mõni puudust kannatavast perest laps teatrisse? Toidupanga varud täiendust? Või lastefond annetuse?

Ma ei taha öelda, et ärme tee ärikinke, vaid pigem küsida, kuidas teha kinke nii, et kinkimisrõõm ei vallandaks saajas kaost ning samas saaks siiski teha pai oma kliendisuhetele.

Allikas: Äripäev 18.12.2019