“Muust rahvusest inimeste eesti keele oskus on aeglaselt, kuid järjepidevalt kasvanud,” rääkis eile Tartus Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu esitlusel Tartu Ülikooli meedia- ja ühiskonnateooriate nooremlektor Külliki Seppel. Samas tõi ta välja, et nooremate ehk 15–29-aastaste muust rahvusest inimeste hulgas üle poole hindab oma keeleoskust keskmiseks või nõrgaks.

Kiiremini kasvab just passiivne keeleoskus, vajaka jääb aga suhtlusoskusest. Kõige parem keeleoskus on vanuserühmas 30-44, kus 56% muust rahvusest inimestest vastas, et neil on aktiivne keeleoskus (vabalt valdamine, “saan aru, räägin, kirjutan”). Muust rahvusest püsielanikest vastajatest vaid 4% vastas, et nad ei oska üldse eesti keelt.

Kantar Emori ja Tartu Ülikooli teadlaste koostöös läbi viidud lõimumisuuringu teoreetilisi tagamaid selgitas Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm. “Oleme jõudnud sellisesse turbulentsitsüklisse, mida ilmestavad erinevad globaalsed kriisid. Siin on küsimus globaalsuses, enda seotuse tunnetamine keskkonna-, rände- andmestumise-, kliimasurve- ja kõikide muude väljakutsetega. Või selle eitamine ja kapseldumine. See kõik on läbi põimunud ja kajastub ka lõimklastrites,” rääkis Triin Vihalemm praegusest ajajärgust.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin avas uuringu põhitulemusi ja keskendus eestikeelsele haridusele ülemineku temaatikale. Ta toonitas, et kuigi eestlaste toetus sellele reformile on väga kõrge (96% toetab sellekohast valitsuse otsust, muust rahvusest elanike seas aga 70%), peab vaatama, et inimesed ei ootaks, et sellega kõik lõimumisväljakutsed lahenevadki. “Millisesse lõimumisklastrisse kuuluvad koolijuhid, kus hakkab toimuma üleminek eestikeelsele haridusele?” tõstatas ta küsimuse.

Paneelarutelu Olga Sõtniku juhtimisel keskenduski just hariduse rollile lõimumises. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas tõdes, et eestikeelsele haridusele üleminekuga oleks pidanud alustama varem ja esimesed aastad eestikeelsele haridusele üleminekul saavad olema emotsionaalselt keerulised. Lisaks sellele, et venekeelsed koolid lähevad eestikeelsele haridusele üle, toimub osades piirkondades ka koolide liitmisi. Varasemalt venekeelses koolis õppinud ja nüüd esimest aastat Tartu Ülikoolis õppiv Sophia Dzhemakulova Eesti Väitlusseltsist rääkis muuhulgas oma kohanemisest eestikeelses õppes. Tema sõnul oleks muu emakeelega noortele väga hea, kui nad saaksid juba keskkooli ajal katsetada, kuidas näeb välja õpe Eesti ülikoolides, näiteks osaledes n-ö prooviloengutes.

Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu viisime läbi Kultuuriministeeriumi tellimusel.

Suur aitäh, TÜ J. Skytte poliitikauuringute instituut, meid võõrustamast!

Fotod: Merje Klopets.

Loe ka:
– Värske lõimumismonitooring näitab positiivset arengut lõimumises
– Aivar Voog: selgeim erakondlik eelistus on enim lõimunutel
– Kristiina Saks: mida räägib lõimumise kohta Eesti inimeste meediakasutus?
– Kas lõimumine on muutunud rutiinseks teemaks?
– Kaisa Esko: hoiakud Ukraina sõja ja Eesti riigi osas sõltuvad lõimitusest, mitte rahvusest
– Jaanika Hämmal: uussisserändaja on oma eluga rohkem rahul kui püsielanik
– Mati Heidmets: lõimumise tähendus on muutunud
– Kuidas Antsul, Anastassial ja Anthonyl oleks võrdselt hea Eestis elada?