Eesti 18–24aastastest noortest peab juba 61 protsenti nutisõltuvust endale iseloomulikuks kahjulikuks harjumuseks ja ehkki vanemates vanuserühmades on sõltlasi vähem, pole siiani vastust küsimusele, millised on alles kümnekonna aasta eest levima hakanud pahe pikaajalised tagajärjed.

Nutitelefonist on meist enamiku jaoks saanud elu lahutamatu osa, pidev kaaslane, mida hoiame enda lähedal päeval ning enda kõrval öösel. Liialdamata on paljudel juhtudel just telefon see, mis saab hommikul ärgates esimesena meie tähelepanu ning viimane, millele pühendame aega vahetult enne uinumist.

Nutiseadmed on muutnud oluliselt inimkäitumist ja väärtushinnanguid, nihutanud lubatu ja lubamatu piire. Suheldes näiteks kaaslasega vahetult, tähistades olulist tähtpäeva või vaadates teatrietendust, juhtub ikka ja jälle nii, et meie tähelepanu röövib telefon ja tagantjärele arutledes ei leia me põhjendust, miks asendasime endile olulised hetked millegi nii tühisega.

Märkamatu sõltuvus

Mõistagi võib käesoleva artikli pealkiri mõjuda provokatiivselt ja olla alkoholismi küüsis vaevleva inimese või tema lähedaste jaoks lausa naeruväärne. Ent nii nagu alkoholism mõjutab tugevalt inimese suhet kõige ümbritsevaga, teeb seda ka nutitelefon. Ja mõlemat sõltuvust iseloomustab ohvri jaoks pea märkamatu väljakujunemine. Selge on ka see, et nutisõltuvuse levik ühiskonnas ületab juba praegu alkoholismi- ja narkoprobleemide küüsis vaevlejate osa.

Nutisõltuvuse salakavalus seisneb võrreldes alkoholiga iseäranis selles, et piiri määratlemine normaalse kasutamise ja kuritarvitamise vahel on keeruline. Alkoholi tunneme igivanast ajast. Kui tõstad klaasi suule, mõistad, millised on kaasnevad riskid või vähemasti mõistavad seda lähedased. Mõnuainete liigtarvitamist on olnud traditsiooniliselt väga raske teiste eest varjata ja keeruline õigustada.

On ju vaja!

Nutitelefoni kuratlikkus varjub aga tema vajalikkuse taha. Kuidas sa loobud millestki, millega on vaja helistada, vaadata internetipanka ja veel mitut igapäevatöös olulist asja? Isegi juhul, kui kuritarvitamine või sõltuvuse teke on nähtav, aktsepteeritakse hälbivat nutistumist sotsiaalselt märksa enam kui näiteks alkoholi liigtarbimist. Püüdkem näiteks ette kujutada situatsiooni, kus kolleeg tunnistab teile, et ta veedab üha enam ja enam aega sotsiaalmeedias. Kehitate pigem õlgu? Kuid kui seesama inimene tunnistaks, et ta joob üha rohkem viina, kas õlgade kehitus on enam tõenäoline?

Üldiselt on hakatud järjest enam mõistma, et nutiseadmete kasutamisel on teatav mõju nii meie vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Paraku on seadmeid kasutatud liiga lühikest aega selleks, et saaks rääkida mingitest pikemaajalistest ja üldkehtivatest tagajärgedest. Kui alkoholismi ja narkomaania kaasaegsel ravil on pikk ajalugu, haigustel endil suhteliselt selged diagnostilised kriteeriumid, eksisteerivad ennetusprogrammid ja rehabilitatsiooniteenused, siis nutisõltuvuse puhul käib vaidlus senini suuresti probleemi olemuse üle ning korrektsete mõistete kasutamise tasemel.

Kas on üldse haigus?

Teaduspõhine lähenemine teeb nutisõltuvuse uurimisel alles esimesi kobavaid samme ning probleemi osas ollakse selgelt eri meelt. Spektri ühes otsas on teadlased, kes tõmbavad selgeid paralleele nuti- ja klassikaliste sõltuvuste vahele, võrdsustades need ja rõhutades, et sümptomaatika on identne: näiteks kontrolli kaotamine, võõrutusnähtude teke ja negatiivne mõju igapäevasele toimetulekule ning inimsuhetele. Teised jälle leiavad, et sellise võrdluse tegemine on meelevaldne – puuduvad piisavad tõendid, mis võimaldaks kõnelda sõltuvusest.

Kuhugi nende kahe äärmuse vahele jäävad uurijad, kes osundavad õigusega, et me mõistame nutisõltuvust kui fenomeni veel väga vähe – tõepoolest, on selgeid sarnasusi teada-tuntud sõltuvusainete kuritarvitamisega, kuid „sõltuvus“ on liiga konkreetne ja sildistav sõna. Nad lisavad, et ehk on parem praegu veel rääkida selle asemel näiteks nutiseadmete probleemsest kasutusest või muust taolisest.

Hullem kui suitsetamine

Probleemi tõsidusest ei saa täit aimu ilma mastaape hoomamata. Hiljutise Kantar Emori uuringu andmed näitavad, et nutisõltuvuse levimus Eestis on suurem kui näiteks regulaarne suitsetamine ning alkoholi liigtarvitamine. Seejuures on eriti silmatorkavad põlvkondadevahelised erinevused – mida noorem on inimene, seda tõenäolisemalt peab ta nutisõltuvust endale iseloomulikuks kahjulikuks harjumuseks. Vanuses 35–49 on selliseid inimesi 20 protsenti, vanusevahemikus 25–34 eluaastat 39 protsenti ja 18–24aastaste seas juba tervelt 61 protsenti! Viimaste ehk noorte täiskasvanute puhul on nutisõltuvus selgelt levinuim pahe muude halbade harjumuste ees. Ka vähest liikumist ja ebatervislikku toitumist peetakse oluliselt vähem probleemseks, kuid eks need kolm käi sageli käsikäes, võimendades üksteist.

Nutisõltuvuse näol on tegemist nurjatute probleemide ühe musternäidisega, alustades sellest, et neid on keeruline formuleerida, kuni selleni, et väljakutsele puudub rahuldav lõpplahendus.

Klassikalised sõltuvushaigused olid inimkonna jaoks veel üsna hiljuti uudsed, varasematel aegadel oli suhtumine paljude meelemürkide tarbimisse sootuks teine kui tänapäeval. Paljudes lääneriikides oli veel 20. sajandi algul vabalt võimalik osta kokaiini ja metamfetamiini ning neile omistati tervendavaid imeomadusi. Ka tubaka suitsetamist on peetud pikka aega kasulikuks. Ma ei soovi siiski tõmmata paralleele nutiseadmete kasutamise ja alkoholi või narkootikumide tarbimise vahele, vaid pigem osutada sellele, et nii nagu kunagine normaalsus on tänane äärmus, võib varem-hiljem juhtuda sama mõnegi täna pigem ohutuks peetava nähtusega.

Identiteedid sulanduvad

Erinevalt varasemast kogemusest, mil aja jooksul saadi aimu meelemürkide tarvitamisega seotud kahjudest tervisele ja laiemalt kogu ühiskonnale ning järgnesid piirangud või keelud, on nutisõltuvusega seotud väljakutsed inimkonnale aga märksa komplekssemad.

Probleemi enda parema mõistmise vajaduse kõrval on võtmeküsimuseks see, kuidas võidelda nutisõltuvusega edukalt olukorras, kus inimeste füüsiline identiteet on paratamatult läbi põimunud virtuaalsega ja nutimaailmast täielik väljumine marginaliseeriks sõltlased tänapäeva ühiskonnas jälle teistpidi. Ilmselgelt on meil tulevikus vaja terviklikumat raamistikku ja paremat teadmust selleks, et senisest edukamalt tasakaalustada nutimaailmaga seotud võimalusi ja ohte – täna tundub probleem selle läbihammustamiseks veel liiga nurjatu.

Eesti Päevaleht 13.10.2019