Kujundil on jõud luua, ühendada ja selgitada, aga kujundil on ka võime lõhkuda, katkestada ja eraldada. Nende valimiste üks kõnekaim kujund on punane joon, mille kasutamine tõusis meedias kõrgustesse vahetult pärast valimisi ja mis on kiirelt omandanud rohkelt varjundeid.

Eesti trüki- ja online-meedias ning raadiosaadetes on viimase poolaasta jooksul kasutatud kujundit „punane joon“ seoses erakondadega 2100 korral, näeme Meediuse meediamonitooringu andmetest. Seejuures enne valimisi on poole aasta jooksul maininguid vaid aeg-ajalt, kuid valimiste järel on raske leida poliitika teemadel artiklit, kus kas või korra ei „joonistataks“ punaseid jooni.

Oxfordi sõnaraamat defineerib punast joont piirina, mida ei tohi ületada. Kujundit on kasutatud peamiselt poliitikas, aga ka ärisuhetes. Punase joone eelkäijaks on inglise keele ja ajakirjanduse emeriitprofessor Ben Yagoda selgitusel liivale joone tõmbamine, mis tähistas juba aastasadu tagasi piiri, millest ei tohi üle astuda. Esimene teadaolev “joone tõmbamine” on pärit vanast Roomast.

Tuttav kujund

Punane joon ei ole Eesti poliitilises retoorikas uus kujund, ent just neil valimistel sai punane joon sedavõrd laia kandepinna. Kvalitatiivse sisuanalüüsi abil näeme, et enne valimisi kasutas enamik erakondade juhtivpoliitikud punast joont peamiselt kahes tähenduses: punane joon kui kilp oma lubaduste kaitsmisel ja punane joon kui vahend näitamaks oma vastandumist. Punastele joontele viitas enamik suuremate erakondade juhtivpoliitikuid (sh Kaja Kallas, Mart Helme, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder).

Punase joone kui kujundi kasutamine tõusis kõrgustesse aga vahetult pärast valimistulemuste selgumist: märtsikuu jooksul mainiti artiklites punast joont üle kolme korra rohkem (1600) kui valimistele eelnenud viie kuu jooksul kokku (461 korral). Kujundi hüppelauaks oli Kaja Kallase intervjuu Postimehele valimiste ööl. Tsiteerin: „On kolm suurt teemat, mis on keerulised ja kus me järele ei anna. /…/ Meil on siin Keskerakonnaga erinevused, muudes teemades saame läbi rääkida.“ „Nendes te grammigi järele ei anna?“ küsib ajakirjanik. „Ei tahaks küll anda. Need on meie punased jooned,“ vastab Kaja Kallas.

Kaja Kallas andis selle intervjuuga oma oponentide kätte kujundi, mida põhjuseks (või ettekäändeks) tuua, et diskussiooni takistada. Samas ei olnud Kaja Kallas algselt see, kes tõi punase joone kujundi tähendusväljale. Punane joon ringles erinevate poliitikute kasutuses juba tükk aega enne valimisi. Näiteks Mart Helme oli valimiste eel palju jõulisem, öeldes: “Meil on omad punased jooned ja valitsuses pressime oma seisukohad läbi.“ Kui võrrelda seda Kaja Kallase väljaöelduga, oli Kallas märksa ebalevam (“ei tahaks anda järele”), kuid jõu sellele ütlusele lisasid poliitilisele retoorikale omaselt konkurendid, kes viitasid, et Kaja Kallasega pole punaste joonte tõttu võimalik läbi rääkida. Ka meediakajastuste monitooringust on selgelt näha, et rohkem esineb punane joon kujundina neis artiklites, mis puudutavad EKREt (22%) ja Keskerakonda (19,9%) ehk need erakonnad rääkisid rohkem punastest joontest. Alles kolmandal kohal on Reformierakond (18,9%) ise punaste joonte mainingus.

Punane joon omandas kiirelt ka erinevaid tähendusvarjundeid: punane joon kui piir, kaitsekilp, vankumatu veendumus, eraldaja, meie-nemad vastanduse looja, ületamatu takistus, erimeelsus, vastuolu, läbirääkimiste pidurdaja, oma põhimõtete piiritleja või lihtsalt aruteluteema.

Kujundi jõud

Ajalooliselt on punane joon tugev kujund. Seda kasutasid näiteks Lähis-Ida riikide poliitikud 1970ndatel konfliktides oma seisukohtade toonitamiseks. Hilisemast ajast võib näiteks tuua USA endise presidendi Barack Obama, kes ütles kodusõjas Süüriale, et keemiarelva kasutamine on punane joon, mis paneb ka teda otsuseid ümber hindama. Kui Süürias siiski kasutati keemiarelva, kordas ta kujundit: “Mina ei seadnud punast joont. See oli maailma punane joon.”

Kujund töötab siis, kui selles on jõud. Kui aga tugevat kujundit hooletult pilduda ja öelda iga erimeelsuse kohta punane joon, saab kujundist kiirelt sõnakõlks, mille hoiatus ei pea ja mida enam tõsiselt ei võeta. Oleme näinud, et nii mõnedki tugevad punased jooned (mida näiteks EKRE enne valimisi seadis), on tuhmunud. Osad poliitikud (näiteks Helir-Valdor Seeder) justkui ei mäletakski oma praegustes ütlemistes enam, et on enne valimisi samuti punaseid jooni seadnud.

Kõige selle tulemusel on punane joon tänaseks väsinud kujund, mida kasutatakse endiselt sageli, kuid mis on väe kaotanud. Juba vanarahvas teadis, et kui tahad, et hundisõnad hundile mõjuksid, ei tasu neid ilmaasjata suhu võtta. Just nii on ka kujunditega.

Postimees 4. aprill 2019