Eesti elanike kriisiaegset käitumist jälgides on näha teatavat ettevaatlikkust. Üle poolte inimestest tarbib praeguses eriolukorras senisest vähem, säästab rohkem või lükkab suuremaid kulutusi edasi. Muuhulgas ostetakse ka vähem luksuskaupu kui tavaliselt.

Küll aga kinnitab Emori eriolukorra radari uuringus 4,2 protsenti inimestest, et nad on viimase kahe nädala jooksul aktsiaid soetanud. Üle 1000-eurose kuupalgaga vastajate hulgas on hiljuti aktsiaid soetanud lausa 7,7 protsenti. Seda on tublisti rohkem kui tavaoludes. Perspektiivi mõttes – inimesed on viimastel nädalatel ostnud pigem aktsiaid kui jalatseid, spordikaupu või mööblit. Kas siit saab järeldada, et Eesti inimeste rahatarkusega võib rahul olla?

OECD andmetel on eestlaste finantskirjaoskus teadmiste tasandil väga hea. Käitumises see rahatarkus küll alati ei kajastu, kuid ka inimeste finantskäitumine on Eestis viimaste aastate jooksul märgatavalt paranenud (OECD andmed 2015 vs. 2020). Pensioniks kogumine ja kogutud raha kasvatamine ei peaks olema luksus, aga paratamatult on iseseisvalt väärtpaberitega kauplemine midagi, mida kõik endale lubada ei saa. Teise pensionisamba kaudu on see väike „luksus“ kõigile kättesaadav.

Emori küsitlused on sügisest alates näidanud, et umbes pooled II samba omanikest soovivad sellega jätkata ka selle vabatahtlikuks muutumisel, umbes viiendik aga sooviks raha võimalusel välja võtta. Märtsikuised tulemused näitasid jätkata soovijate osakaalu kasvu, 56 protsenti II pensionisamba omanikest sooviksid jätkata. Ka see võib näidata Eesti elanike rahatarkust, sest inimesed, kes oma pensionikontol märtsikuus suurtesse summadesse ulatuvaid miinuseid nägid (või lihtsalt uudiseid lugesid), said aru, et pole hea aeg müümiseks.

Valitsus on aga otsustanud II pensionisamba riigipoolsed maksed peatada, põhjenduseks praegune kriisiolukord ja vajadus raha kokku hoida. Samas lubatakse 3–4 aasta pärast II samba omanikele vahelejäänud maksed tagantjärele tasuda, kusjuures summale lisatakse ka pensionifondide keskmise kasvu kompensatsioon.

Optimism on muidugi väga inimlik, loodetavasti ootavad meid ees ennenägematult head ajad ja Eesti riik võib endale taolist kõrgema hinna maksmist lubada. Tahes-tahtmata võib aga murelikul kodanikul tekkida küsimus, kas valitsus teab midagi, mida teised ei tea? Või lihtsalt tahab ta midagi, mida teised ei mõista?

Valimistest valimisteni toimetamine on justkui palgapäevast palgapäevani elamine, kummalgi juhul ei ole pikaajaliste eesmärkide saavutamine võimalik. Lühikeses perspektiivis planeerimine võib paljude perede jaoks olla kurb paratamatus, poliitikutele loodetavasti mitte.

ERR.ee 16. aprill 2020