Erinevate tegurite suhtelises võrdluses on just kaasaegsete juhtimispraktikate kasutamisel teenistujate töörahulolule kõige tugevam positiivne mõju. Kümne riigi võrdluses on avaliku teenistuse motivatsioon Eestis madalaim, ja see tähendab riigile olulisi väljakutseid, selgus eelmisel nädalal Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud Tauno Mändla magistritööst.

Kasutades andmestikku, mis pärineb Suurbritannia valitsuse ja Briti Akadeemia poolt finantseeritud avaliku teenistuse juhtimispraktikate mõjusid uurivast riikideülesest võrdlusuuringu projektist, uuris Kantar Emori uuringuekspert Tauno Mändla juhtimise rolli Eesti avalikus sektoris. Uuringuandmed koguti veebiküsitlusega ajavahemikul mai–juuni 2017. Eestis võttis uuringust osa 3555 ametnikku ning avaliku sektori töölepingulist töötajat kokku 53 riigiasutusest.

Tauno Mändla magistritöö uuris ümberkujundava juhtimise ning töörahulolu ja avaliku teenistuse motivatsiooni vahelisi seoseid. Ümberkujundav ehk transformatiivne juhtimine on kaasaegsetest juhtimisteoreetilistest käsitlustest üks olulisemaid – selle kohaselt eristub ümberkujundav juhtimine tehingulisest juhtimisstiilist. Kui viimast iseloomustab organisatsiooni status quo säilitamise püüd ja juhi poolt mitmesuguste kontrollmehhanismide kasutamine, siis ümberkujundav juhtimine lähtub eelkõige pikaajalisest ja julgest visioniseerimisest ning muudatuste juhtimisest. Juht on eeskujuks, rõhk on nii alluvate töö väärtustamisel kui ka innovatsiooni soodustamisel organisatsioonis laiemalt.

Uuringuekspert Tauno Mändla: „Analüüsi tulemused näitasid tugevat positiivset seost ümberkujundava juhtimisstiili praktikate kasutamise ja alluvate töörahulolu vahel ehk teisisõnu – töötajad, kelle juht kasutab selliseid juhtimispraktikaid, on üldiselt oma tööga ka enam rahul.“ Võrdluses muude töörahulolu kujundavate teguritega on Mändla hinnangul just juhtimise mõju Eesti avalike teenistujate rahulolule kõige märkimisväärsem – sealhulgas olulisem kui näiteks oma töötasuga rahulolu ja üldise töörahulolu vaheline seos.

Tulemustest selgus samas, et juhtide mõju oma alluvate avaliku teenistuse motivatsiooni tõstmisele on väga piiratud. Sellist liiki motivatsiooni saab kirjeldada kui eelsoodumust ning soovi teenida avalikkuse ja ühiskonna huve. Erinevad uuringud on näidanud, et kõrgema avaliku teenistuse motivatsiooniga inimeste töösooritus on üldiselt parem (tuues nii kaasa ka avalike teenuste parema kvaliteedi) ning sellised töötajad kalduvad oma tööandjat valima just avalikust sektorist. Mändla sõnul tähendab see riigi kui tööandja jaoks tööjõu värbamisel potentsiaalset konkurentsieelist erasektori ees, kuid vaid siis, kui see eelis ka realiseeritakse.

Riikideülese uuringu tulemused näitasid, et kümne riigi võrdluses (Albaania, Bangladesh, Brasiilia, Eesti, Ghana, Kosovo, Malawi, Nepal, Tšiili ja Uganda) on Eestis avaliku teenistuse motivatsiooni määr kõige madalam. „Meie avaliku teenistuse süsteemile on iseloomulikud teatud struktuursed ebasoodsad tegurid, mis võivad selgitada teenistujate madalat avaliku teenistuse motivatsiooni ja seeläbi mõjutada avalike teenuste kvaliteeti,“ kommenteeris Mändla, lisades: „On märkimisväärne, et Eestis on näiteks avaliku teenistuse ja ühiskonna vaheline suhestus ebamäärane. Muuhulgas ei rõhutata meil prosotsiaalseid avaliku teenistuse väärtusi, nagu inimlikkus, hoolivus, sallivus, ja samas oluline osa avaliku sektori tööjõudu puudutavatest ühiskondlikest aruteludest käsitleb vaid kulutõhususe eesmärkide saavutamist.“

Uuringutulemustest saab järeldada, et kui riik tööandjana ei pööra piisavalt tähelepanu motiividele, mis on kõrgema avaliku teenistuse motivatsiooniga inimeste jaoks töökoha valikul olulised, siis on tõenäoline, et erasektori tööandjad osutuvad neile atraktiivsemaks – eriti ettevõtted, mis rõhutavad sotsiaalset vastutust või panustavad oma tegevusega ühiskonna heaollu muul viisil.

Magistritöö “Ümberkujundava juhtimise mõju avaliku teenistuse motivatsioonile ja töörahulolule: Eesti juhtumi analüüs” juhendajaks oli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi professor, akadeemik Tiina Randma-Liiv. Töö kaasjuhendajaks oli professor Kim Sass Mikkelsen Roskilde Ülikoolist Taanist. Magistritöö autor Tauno Mändla töötab Kantar Emoris uuringueksperdina.